Õde külas!

23.mai oli käes ja nii ootasin seda päeva, kuna kullakallis õeke seadis oma suuna minu poole ja seda kolmeks päevaks :) Hommikul tuli tahtmine veidike sporti teha ning läksin rattaga sõitma. Ümbruskond lihtsalt imeline ja kõik majad on väga kaunid - on mida vaadata. Tagasi tulles üritasin telefonis õde kätte saada, kuid tundus peaaegu lausa võimatu. Ei vastanud kõndele ega s6numitele ja pere nii Eestist kui ka minu hostpere Ameerikas olid väga mures, kuna õde sõitis Virginiast üksi New Yorki ja sealt pidi u 15 min peatusesse kõndima ning siis leidma ōige rongi üles ja veel oskama õiges kohas maha ka tulla. Linn suur ja lai ning pealekauba võõras ning vauu mu õde sai ilusti hakkama! :) Pea saatis ta mulle häälkõne, mis peatusest maha tuleb ja rääkisin eesti keeles vastu ning siis pereema küsis mult infot õe saabumise kohta ja ma iseenesest hakkasin talle seda kõike eesti keeles rääkima, ise jumala tõsina ja ei saanud arugi, kuid siis pereema peatas mu ja ütles what? Mõtlesin, et millest ta küll aru ei saanud....:D Kuid siis ütles, et inglise keeles paluks haha :) - naljakas hetk! Pea sõitsime õele vastu ja ma olin juba nii elevil, kuna polnud 3nädalat näinud. Kohale jõudes nägin teiselpool teed õde ja esimese asjana karjusin k6vasti ta nime ja et kokku saada, pidime mõlemad liftist ülesse minema. Mõlemad üleval, jooksime üksteise juurde ja kallistasime üksteist suurest suurest rõõmust. Te ei tea kui hea tunne oli mul näha kedagi lähedast siin Ameerikas, keda pole ammu näinud. Kui mu hostema Keirit nägi, tuli end ilusti tutvustama ja ka tema oli väga elevil. Koju jõudes ootas pereisa koos lastega meid maja ees ja mu pisi perepoeg oli Keirile joonistanud kaardi, kus oli tema nimi peal - nii armas! Kui pisikestelt kaksikutelt küsida kus on Keili?, siis nad mõlemad vaatasid mulle otsa ja siis Keirile ning nad sattusid väga segadusse hah :D Nad leppisid Keirga kohe. Nende jaoks oli siin nüüd kaks Keilit :) Peale õhtusööki viisin õe suurde kaubanduskeskusesse shoppama, kus olen korra käinud. Peale seda tegime tiiru starbucksi, sest õega peab ka ikka koos seda nautima :) Järgmine siht oligi kodu ja magama.
Järgmisel hommikul mängisime pisikestega ja valmistusime Memorial peoks. Mingi aeg käisime õega koos poes ning üks vanapaarike peatas meid, et küsida, kas kaksikud? Ja öelda, et meil väga sarnane ja ilus figuur ning andis lisaks ühe poe nime linnas, et meiega seal kunagi ehk kokku saada :). Külla tulid peretuttavad koos oma lastega. Pereema ja -isa tegid võrratud toidud lauale ja olen nii õnnelik, et saan uusi toite proovida. Eestis pole ka nii palju erinevaid toite söönud kui siin Ameerikas 3nädala jooksul....okei liialdan :D Kuid jah, armastan siinset pere tehtud toitu. Panime igalepoole Ameerika lipu värvi kaunistused, nõud ja salvrätikud lauale ning ōue peale. Peale pidu viisin õe randa ja tegime pikniku õhtu. Kuna ma viimati piknikut pidasin?? Lapsepõlves ehk või lihtsalt ei meenu..Aga väga tore oli ja vaade randa oli super, eriti paadid, mis merel ulpisid. Peale päikeseloojangut läksime linna peale jalutama ja näitasin veidi ööelu :) Koju jõudes parkisin auto ja ust katsudes avastasin, et see kinni ja teadsin, et mul pole ka võtit..Mis muud üle jäi, kui kell 10 helistada lõputult nii pereemale kui -isale ning ei ühtegi vastuvõetut kõne, kuna nad magasid. Koputasime väljas kõikidele ustele, karjusime nimesid jne, et autos magama ei peaks. Tund aega olime veidi paanikas ja tõesti mõtlesime, et sellest tuleb üks ebameeldib ööke autos. See hetk, kui ma maja taga olles avastasin, et üks uks on lahti ning me sisse saime..... ma olin reaalselt mega õnnelik, et lōpuks on siiski jumal meiega :D Oma voodi siiski see kõige parem koht magamiseks!
Järgmisel hommikul ehk esmaspäeval küsis pereema, et, Keili, mis eile öösel juhtus, kuna sai mu sõnumi, kuhu kirjutasin, mis olukorras olime, ning et peame öö veetma autos :) Esmaspäev oli aga 25.mai. See on päev, mil mälestatakse hukka saanud sõdureid (Memorial day). Sel päeval toimus nende sõdurite jaoks ka suur paraad, mida oli väga huvitav ja põnev jälgida. Kõigil olid käes Ameerika lipud ja rahvast oli väga palju. Seltskond oli kirju. Mulle väga meeldivad seised üritused ja tore, et õde sai seda koos minuga nautida. Sel hetkel tekkis väga ameeriklik tunne, et oleks justkui ise ameeriklane. Tagasi koju minnes saime õega viimased hetked koos olla ning pea sõidutasin õe tagasi rongijaama. Nii kahju oli taas hüvasti jätta ja teades, et järgmine kord näeme alles kuu aja pärast, mis on väga kaugel. Kodus tuli aga suur igatsus ning lampi puhkesin nutma ja see hetk, kui pereema ja -isa tulid kallistama (L). Hiljem läksime hostperega aga taas basseini peole. Seekord said mu pisikesed kaksikud esimest korda vette minna ja nad lihtsalt armastavad seal sulistada :). Mu hea sõbranna, kes elab mulle suht lähedal, tuli sel päeval oma reisilt koju ja tuli ka koos oma hostlastega sinna. Väga tore oli teda seal näha! Mingi aeg läksin kaksikutega koju, panin magama ja kui pere tuli ka koju, siis läksin taas starbucksi, tegin väikese tiiru linnas ning siis koju tagasi.
See oli mu lemmik nädalavahetus!! Sain õega palju koos olla ja igatsesin temaga jutustamist ja naljatamist ja üldse kõike. Õele väga meeldis siin ja pea näeme jälle!