Keili in the USA: juuni 2015

Laupäeval otsustasime teha kahe tüdrukuga shopingu päeva. Ma ei saanudki aru, kus täpsemalt olime, kuid kui õieti kuulsin, siis piirkonnaks oli New York, kuigi suuri pilvelõhkujaid seal ei olnud. Käisime kahes erinevas kaubanduskeskuses. Ostsin endale lõpuks converse'i jalanõud, mida olen ammu tahtnud ning nüüd leidsin need ja ilma mõtlemata läksid need mu ostukorvi. Veidi kahtlesin valgete ja türkiisvärvi ketside vahel, kuid suutsin siiski otsustada ja valikuks osutusid valged. Palusin euroopa 38 numbrit, kuid need jäid väga suureks ja kusjuures ma ei saa siiani aru, mis mu ameerika jalanumber on. H&M poes mõtlesin küll, et lahkuks terve poega, kuna mega suur allahindlus oli ning kaup oli ka päris hea. Peale seda otsustasime aga sööma minna. Kohas, kus käisime, oli hea muusika, telekad olid igal nurgal, kus sai ameerika pesapalli vaadata ning koht oli veel lisaks väga hubane. Veidike ootamist ja meiega liitus veel üks teine tüdruk. Kõik kolm olid pärit Saksamaalt ja siis mina ainuke Eestist :) Pea lahkus aga üks neist, kuna tal hakkas paha ning seega tühistas tellimuse. Söödud, joodud tuli mul meelde, et ma jätsin enda kõik ostetud asjad tema autosse, kuidas mul see küll varem meelde ei tulnud? Alati kõik meenub ikka viimasel hetkel. Õnneks üks tüdruk oli nõus mind tema poole sõidutama ja sain enda asjad ilusti kätte - süda rahul :)
Pühapäeval otsustasime aga New York linna minna. Kusjuures enam ei ole sellist suurt elevust sees, et oumaigaad ma lähen New Yorki jne. Kõige paremad emotsioonid olid kahtlemata esimest korda sinna minnes, kuna avastamist oli palju rohkem. Nüüd olen aga pea kõik nurgad ära näinud ja isegi tuttavad näod kõnnivad vahel vastu, missest et võõrad. New Yorki sõitsin esimest korda üksi, kuna teised elavad minust kaugemal ning otsustasin endale lähima rongiga minna. Jõudsin Grand Central Terminali ning teisi oodates tuli üks mees minu juurde ja palus mul temast pilti teha :D Peale seda tuli minu juurde üks mees ja naine ning kummaline kui see ka ei oleks, põhjus miks nad minuga rääkima tulid, oli minu välimuses. (Näisin nende jaoks väga tark välja) :D Sain veidikese aja jooksul oma tüdrukutega kokku ning suunaks oli armas Times Square. Kuid ikka ja alati tulevad kõik maskotid minu juurde ja tahavad pilti teha, kuid hoidun heameelega nendest. Üks tuli aga sellepärast minu juurde (Elmo maskott), et öelda, kui kaunis ma olen ja tegi käele musi. Mingi hetk otsustasime aga sööma minna. Restorani nimi, kuhu sammud seadsime, oli Ellen's Stardust Diner. Mis tegi selle söögikoha aga eriliseks, oli see, et teenindajad laulavad. Järjekorrad on tavaliselt sellel restoranil väga pikad, kuid meie saime õnneks suht kohe ukse juurde. Ukse juures seisis üks naine, kelle töö on küsida inimestelt, et mitmekohalist lauda nad soovivad ja juhatada kõik inimesed laudade juurde. Ta rääkis nii kiiresti, kuna inimesi tuli sappa aina veel ja veel ning kõik oli väga kiire kiire seal. Saime teisele korrusele, kus oli ka hea vaade esimesele. Tellisin Caesari salatit kanaga ja koht meenutas veidike disko ruumi: suur särav pall laes ning palju värvilisi tulesid. Pea oli kuulda teenindajaid üksi või siis kahekesi laulmas. Laulsid ainult tuttavaid laule ning jäin väga rahule nii koha kui ka söögiga. Meie lauda teenindas üks mees ning tema laulis duetti 'Love is an open door' from 'Frozen'. Väga nautisin seda etteastet, kuna nad laulsid seda meie laua juures ning filmides vaatas mees kaamerasse ja pidevalt naeratas. Restoranist tagasi Time Square'i kōndides lasin ühel au pairil endast pilti teha ning alles pilti vaadates nägin, et üks poiss poseeris minu selja taga ning vaadates uuesti sinna kohta, kus pildi teha lasin, nägin, et terve rida poisse lihtsalt vaatavad ja naeratavad.....jah, Keili, sa oled New Yorgis. Külastasime ka Hard Rock Cafe'd, kus silma torkas Maroon5 bändiliikme Adam Levine kirarr ning Linkin Park bändiliikme pooleks läinud kitarr. Kell oli aina hilisemaks tiksunud ning pea läksimegi tagasi Grand Central Terminali. Üks saksa au pair viis mind ühte kohta, kus oleme teineteisele näoga diagonaalis ja oma 20-30 sammu kaugusel ning kui näoga nurga suunas rääkida, siis oli üksteist väga hästi kuulda - üllatusmoment :D Ning siiani mōtlen, kuidas on see võimalik. Tol päeval oli New York ka väga kirju. No muidugi on see iga päev kirju, kuid sel päeval oli see extra kirju, kuna Ameerikas on nüüd legaalne samasooliste abielu igas osariigis. Paljud tähistasid seda kandes siis vikerkaare toonides riideid, lippe, meiki ja mida kõike veel. Tagasi koju sõites istusid minu ees inimesed, kes mängisid palli, mis oli muidugi värviline ning minuni jõudis see pall lausa 6 korda.
Esmaspäeval tundsid mu armsad pisikesed kaksikud aga suurt igatsust Keiri vastu. Kōndisime teisele korrusele, et laste riideid vahetada, kuid pisikesed jooksid minu ukse taha lootes, et Keiri on seal, kuna alati, kui õde siin oli, läksin ma kaksikutega oma tuppa ja neile nii meeldis õde alati üles äratada. Terve nägu säras nagu päike, kuid nüüd nähes ja kuuldes, et Keirit siin pole, hakkas üks neist nutma. Keiri we all miss you so much! Isegi noorema perepojaga koos mängides kuulen lauset, et mängime, et me oleme lennuki peal ja sõidame su õele Chicagosse külla :) Ütlesin siis, et ühel ilusal päeval tuleb Keiri ise siia meie juurde tagasi ja kiirelt ning rõõmsalt sain vastuse, et muidugi ta tuleb, sest ma igatsen teda! Mul on ikka nii armsad lapsed! Õhtu poole kutsusid au pairid mind Starbucki, au pairide õhtu nagu meil on ning enne seda oli maitsev sushi õhtu oma hostvanematega :)

restoran, kus teenindajad laulavad

Maroon5 kitarr

siit on kuulda teisse nurka, kui nurka midagi rääkida

18ndal seadsime perega suuna teise osariiki, täpsemalt North Carolina'sse. Ootasin seda huviga, kuna alati on põnev näha mida uut ning kogeda erinevaid asju. Hommiku poole pakkisime ōega koos kohvreid. Jah mõlemad...Ei olegi siia veel kirjutanud, et miks õde nii kaua minu pool ööbis. Õde elas varem nimelt Virginias, u 4tunni kaugusel minust ja seda trammiga. Põhjus, miks õde enam Virginias ei olnud ja elanud, oli rematch, mis tähendab perevahetust. Minu pere oli lahkelt nōus õde seni majutama, kuniks uue pere leidmiseni. Uue pere leidmine võttis veidike aega, kuid lõpuks leidis Keiri pere Chicagost, mis on minust nüüd lennukiga lennates u 2tunni kaugusel. Mu pereema oli igati toetav ja abistav pere leidmisel ning hommikul sai õde ka üllatuse osaliseks, leides laualt kinkekoti, mis oli pere poolt. Mulle väga meeldisid laste tehtud kaardid nende käejälgedest ning ema isa armsad soovid õele. Umbes kell 12.50 jätsime majaga nädalaks hüvasti ning sõit New York lennujaama saigi alguse. Tee peale ostsime kaasa Dunkin Donutsi Ice Coffe. Jõudes sihtpunkti lähemale, ületasime suure silla, kus oli kaugelt ilus vaade NYC-le. Suured pilvelõhkujad, mis tundusid kaugelt vaadates justkui udu sees olevat. Keiri ternimal asus meie omast kahjuks kaugel. Ema lastega läksid teise autoga juba meie terminali, seega kahjuks ei saanud õde kaksikute, poiste ja emaga hüvasti jätta. Emotsionaalne koht jäi jära ning ma vast polekski suutnud vaadata, kuidas pisikesed viimast korda õele armsalt lehvitavad, sest kes teab, kuna see järgmine kord tuleb. Kaksikud võtsid Keiri kiiresti omaks. Saatsime isaga õe ilusti ära ning pea olime ka meie oma terminalis. Parklast saime endale eraldi bussi, mis viis meid lennujaama lähemale, kuna kohvreid oli palju ning säästis meie aega kui ka energiat. Läbisime kontrolli ja olimegi lennukis. Kaksikute esimene lennukisõit :) Sõit kestis u 2h. Lennuki peal sain tuttavaks poisiga, kes arvas, et olen laste ema :D Usun, et ta polnud kindlasti ainuke :D Tōustes ja maandudes läksid kõrvad pidevalt lukku ning kui lennuk ōhus kurssi muutis, siis mul hakkas pea pöörlema. Läbi kõlarite öeldi, et maandume teisse linna, kuna kohas, kuhu pidime maanduma, oli äikesetorm, mistōttu muudeti maandumispaika. Kohale jõudes oli mul väga raske hingata, kuna pole harjunud sellise niiske õhumassiga. Kohal rentisime 7-kohalise auto ning 4h pikkune sõit pooletunni asemel võis alata. Sõit oli pikk ja väsitav, vihmane ning ka välku lõi. Kohale jōudsime u pool 1 öösel.
Järgmisel päeval sain tuttavaks väga toreda vanaisaga ning otsustasime basseini minna. Kohale jõudes oli näha ilusaid palmipuid ning ilm andis tunda, et käes on suvi. 94F, mis on siis u 35C kraadi sooja, seega otsus basseini minna oli päeva parim otsus. Tagasi kodus, rääkis vanaisa, et ta maja taga elavad krokodillid, et üle muru ei tohi minna, kuna vōivad vahel põõsa taga peidus olla....mm milline tore uudis :D Sel hetkel neid küll ei näinud, kuid kui krokodillid, siis krokodillid :) Päeva ajal läksid vanemad golfi mängima ning mina jäin lastega koju. Mingi aeg hammustas sipelgas jalast ning oeeh kus alles kipitas. Hiljem nägime vanaisa ja perepojaga ka krokodilli ära. Silmad ja nina olid veest väljas, mulle väga meeldis :) Perepoeg küsis, et mis krokodilli nimi on ja see lausa kõlas nii armsalt. Hiljem õhtusöögi ajal tuli teemaks golf. Vanaisa on seda mitmeid aastaid juba harrastanud ning 2a tagasi vōitis ta koos mu hostisaga golfiturniiri 140 inimese seast, kas pole mitte suurepärane saavutus? Ajalehes oli ka artikkel sellest, kus meie majast u 3 km kauguselt toimus hairünnak ookeanis. Hai hammustas 14a tüdruku ja 16a poisi käe otsast, seda 90min vahega ja sama hai poolt. Väga õudne uudis. Seda kuulates tulid mul külmavärinad peale. 50a jooksul on siin North Carolinas toimunud 39 hairünnakut, kellest 1 on surma saanud. Öösel oli siin ka üks suuremaid torme, mida näinud olen. Ärkasin keset ööd üles suure mürina peale ning peale seda olin unetu ka. Läksin suure akna taha istuma ja lihtsalt nautisin seda vaadet:) Terve taevas oli aint valge ning see oli ka üks suuremaid torme, mis seal olnud on.
Hommikul oli aga noorima perepoja sünnipäev. Taas basseini sõites nägime kilpkonnasid muru peal päikest võtmas :) Kodus ootas aga maitsev jäätisekook. Maja taga olles nägime jällegi krokodilli, kes meid parasjagu jõllitas. Hiljem läksime perega nende tuttavate juurde ning grillisime vahukomme lõkke kohal. Need maitsevad nii hästi ja seda eriti küpsiste vahel. Nende maja taga oli suur golfiväljak. Õhtul veetsin aega aga võrkkiigel raamatut lugedes ning peale seda ütles vanaisa, et talle avaldas väga muljet see, kuidas ma poistele inglise keeles raamatut lugesin, kuna see pole ju mu emakeel.
Järgmisel päeval oli isadepäev, käisime kahes erinevas basseinis ujumas. Reaalselt parim algus päevale on lihtsalt ujuma minna. Autos näitas sooja 100F, kuid peamiset oli 92F. Õhtul otsustasime perega välja sööma minna, kus vee kohal ulpisid mitmed mitmed paadid, kus laua kõrval asetsesid
ilusad palmipuud ning kus muusika mängis - imeline! Peale söömist oli aeg tagasi koju minna ning jäime teleri ette golfi vaatama.
Käes oli 22.juuni, sõitsin kaksikutega parki, kus olid palmid ja ohkama võttis, kui hea võib ikka elu olla. Ühel hetkel olen Eestis kuuskede keskel ja teisel hetkel juba teises osariigis kuuma päikese ja palmide all. Ema läks poistega sel hetkel aga akvaariumisse. Nägime 'miljoneid' pisikesi krabisid veekaldal. Ka vanaisal on golfiväljak maja taga. Tegime seal väikese jalutuskäigu ning sain golfi osas palju targemaks. Millal minust küll selline golfi huviline sai? :)
23.juuni hommikul tegime viimase basseini tiiru. Lõuna ajal viis vanaisa mind golfi mängima - lõpuks :) Sain golfikepi kätte ja mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab. Minu kõige esimene löök oli ikka väga mööda, ei puutunud ei muru ei palli, vaid tegin löök õhku :D Mida rohkem harjutasin, seda paremini hakkas välja tulema. Vanaisa sõnul olin algaja kohta väga hea, jee :D Mängisime golfi kolmes erinevas väljakus ning sain 2 väga head lööki! Golfi vaadates ei tundu see raske, kuid kui ise mängida, peab nii palju asju kusjuures meeles pidama ning alles nüüd sain aru, kui raske on seda mängida. Vanaisa andis mulle roosa golfipalli mälestuseks, happy me :D Kodus avastasin, et mul on kohutavad päevitusrandid golfist, ounouu...Kodus käisime kiirelt pesus ning järgmine suund oli välja sööma Southporti. Tellisin endale krevette maisiga, mis maitsesid nii hästi! Sõime ookeani ääres olevas restoranis. Koht oli imeilus! Söödud, tegime seal ka väikese jalutuskäigu. Läksin silla peale ning nautisin vaadet! Nägin pilti 'Safe heaven' filmist ning üllatusena jõudis minu kõrvadeni see, et seal samas kohas filmiti ka see film, vauuu :) Sel hetkel tekkis isu filmi uuesti vaadata ning meenusid isegi klipid, mis seal filmitud. Vaatasin treileri uuesti ära ning peategelane Julianne Hough istus filmis seal samas kohas, kus minagi seal istusin :D Emotsioonid, emotsioonid :) Suurepärane viimane päev North Carolinas.
Järgmisel hommikul pakkisime asjad ning suund jällegi lennujaama. Kahju oli sealt lahkuda! Lennuki pealt maha jõudes tuli üks vanapaar minuni ja ütles, et olime lastega lennuki peal väga organiseeritud ja küsis, et kas olen nende õde. Kuuldes mind ütlemas, et olen au pair Eestist, sain vastuse, et nad lendavad järgmisel kuul ise Eestisse - milline kokkusattumus :D

Reis oli igati suurepärane! Sain palju uut näha ja kogeda ja juba igatsen sind, North Carllina!

Päikest Eestisse!