Hei hei!

Hei kallid lugejad! 

Tean, et pole ammu midagi siia bloginud, kuid luban, et pea tulevad kōik seni kirjutamata seiklused ja pildid siia! ;)

Võite mulle ka alati kirjutada!

Coney Island Beach!

19ndal ehk pühapäeval sain lõpuks vaba päeva ning otsustasin enda parima sõbranna Careniga New Yorki minna. Nimelt plaane oli palju, mis päeva nimekirja sai lisatud, kuid põhiline oli jõuda Coney Island randa. Oli hommik ning minu rongini oli aega 20min. Kuidas ma nende rongidega alati nii viimasele minutile jään? Miks ma pean alati sinna jooksma selle asemel, et minna varem ja kõndida rahulikult. Ausalt, ma püsin kõigega ajas, kuid jah..need rongid :) Kuid alati olen ikka enne rongi kenasti kohal, seega ei saa kurta. Jõudsin siis Grand Central Terminali ja sain sõbrannaga kokku. Esmalt seadsime suuna mäkki, et veidike kõhtu täita. Ilma gps-ita ei oskaks kuhugi minna, seega gps sisse ja teele. Otsisime New Yorgist siis meie trammipeatuse üles ja jooksuga enda peatusesse. Meie peatus oli F. Pea oli tramm kohal ja kohe kui sisse astusin (minu esimene trammisõit Ameerikas), siis endamisi mõtlesin, et see on täpselt selline, nagu ma arvasin ja filmides, videodes näinud olen. See oli lihtsalt kõvasti ülerahvastatud. Istekohti oli muidugi võimatu saada ning nii me siis seisime 35min sihtpunktini. Minu ees istus pisike tüdruk ning lausus kaks korda, et olen nii ilus tüdruk ja küsis, et kas lähen ka randa w :) Meie peatus ehk Coney Island Beach oli kõige viimane peatus. Mingi hetk olin seismisest nii väsinud ning toetasin pea pulgale, märkamata, et toetasin enda pea kellegi käele. Oeh seda naljakat hetke :D Ja lõpuks saigi see aeglane teekond randa läbi ning astusime trammi pealt maha. Olen kuulnud, et inimesed pidid seal imelikult riietuma ja kes ei riietu end üldsegi. Suurt ma midagi rannast ei oodanud, kuid kui jõudsime trammipeatusest välja, siis no tõesti teretulemast puhkus. Tundsin, et oleks justkui kas Floridas või siis Miami tripil, missest et palmid küll puudusid, kuid sealne elu pani mind nii hästi tundma. Nii palju noori inimesi, nii ilus koht ja Careniga lihtsalt armusime sellesse kohta. Rahvamass oli ikka nii kirju ja meeletu. Kõndisin seal aina ringi telefon käes ja kaamera peal ning tundsin, et tahaks kõigest lihtsalt pilti teha. Käisime siis kabiinis, vahetasime riided ning jalutasime ookeanile lähemale. Pole kunagi elus nii palju inimesi rannas näinud, kui nüüd võin öelda 'check' :)  Ilm oli suurepärane ning tundsin, kuidas kõigega on ikka vedanud. Mingi aeg käisid mehed igasugu asju müümas, küll näksimist, juua ja ehteid ja muud pudipadi. Minule hakkasid aga silma käepaelad ning tuli kohe tahtmine endale midagi sellest kohast mälestuseks osta. Ostsin nii endale kui ka Carenile ühe käepaela ja ongi meenutus rannast olemas! Lamasime siis aga edasi ja võtsime päikest. Inimesed ikka tulid ligi ja tegid komplimente. Palun Eestisse ka sellist randa! :) See rand oli ikka omaette kogemus küll. Mulle väga meeldis, et rannas on muusika ning saime mõnusalt sealset olekut nautida. Veidike hiljem jätkasime aga kõndimist ning kui tagasi vaatasin, siis tõesti oli võimatu näha, kus rand lõppeb, kuna terve rand oli inimesi paksult täis. Kõndides ka enam vähem ei näinud kuhu astud ning mingi hetk lõin eneseteadmata plastikpudelit, peale mida küsis minult üks meesterahvas:'Kas sa oled jalgpallur?' :D Käisime ka silla peal kõndimas ning jõudsime päris lõppu välja. Pöörasime oma pilgud siis ümber ja vauu see vaade vōttis sõnatuks.  Meil oli plaanis veel kanuuga sõitma minna ning välikinno minna, kuid veetsime oma mitu tundi seal rannas ning seega välistasime teised plaanid. Kahju oli sealt lahkuda ning see on kindlasti ka koht, kuhu oma sammud tagasi sean. Õde, sinuga pean siia järgmine kord lihtsalt tulema!! Tagasi trammi peale minnes ootas meid väike ehmatav üllatus, kuid see selleks :) Taas trammil olles oli meeletult palav ning olime pealekauba väsinud. Mind ajas naerma, kui üks mees tuli trammile ja esimese asjana ütles, et nagu laagris oleks :). Aeg venis nii pikalt ning selline tunne oli, et meie peatust ei tulegi. 35min kestis nagu tund aega. Päeva lõpuks ei jõudnudki enam midagi teha ning otsustasime koju minna. Ostsime rongi peale midagi näksimist ja jäime rongi ootama. Grand Central Terminalis istusime kusagile nurka maha ja laadisime telefone. Keegi oli oma kuulsa maali sinna maha unustanud ja tundus üsnagi kallis olevat. Rongijaama tuli sõbranna autoga vastu ning saimegi koju. Koju jõudes tahtis sõber minuga veel välja jalutama minna ning oli väga tore lõpp ilusale päevale!

Soojad kallistused teile Eestisse!

Tihedad päevad!

11.juuni jäi Caren (saksamaalt) minu poole ööseks. Meil oli väga tore ja lõbus õhtu koos. Hommikul tutvustasin teda ka oma perele ning majas oli seega kolm paari kaksikuid. Jah, ka tema on kaksik nagu ka mina ja mu perelapsed :) Õnneks elab Caren mulle lähedal ning tuduriietega saatsin ta ilusti koju ära. Väga mõnus hommik oli ning seda veel tema seltskonnas, kuna temast on saanud siin minu parim sõbranna! Pea tuli külla ka lapsehoidja ning läksime nii tema kui ka perega basseini. Pisikestega on alati nii lõbus ujuda ning nende imearmas naer lihtsalt muudab päeva paremaks. Õhtul oli perega sushi õhtu ning oe kui väga ma naudin sushit süüa! Peale õhtusööki kutsusid kaks sõpra mind randa, et koos aega veeta ning see päikeseloojang seal oli lihtsalt imeline! Peale seda läksime kõik koos ühte restorani, kus varem pole käinud ja ma ei jõudnudki ära lugeda, mitu korda see kelner meie laua juures käis, kuna kõik oli lihtsalt nii segane ja keeruline xd. Mille jaoks need hiina pulgad ja kahvel ja lusikas ja veel mingid teised pulgad? Lihtsalt, et miks kõike nii palju? Laua keskel oli veel kuum pott, kus me pidime ise toitu soojendama. Kui vaid saaksin kõike seda melu siia teieni tuua ja saaksite selle kogemuse, siis vast mõistaksite :) Koju jõudes panin alarmi peale ja läksin oma tuppa. Pea jäin aga mõttesse, et kas ma autouksed ikka panin lukku...no igaksjuhuks läksin kontrollima ja unustasin alarmi sootuks. Avasin ukse ja oehh seda kisa, mis alarmist kuulda vōis. Ma pole kunagi majas nii suurt lärmi kuulnud, et ma lihtsalt ehmatasin ära. Alarm aina kordas, et palun lahkuge majast kohe jne, kuna alarmi jaoks on tegemist sissetungiga. Pea aga helistati kusagilt pereisale, et küsida, kas kōik on korras, kontorisse tuleb aga teade, kui majaga midagi juhtub. Kui isa poleks kõne vastanud, oleks politsei kohale tulnud ja vaata, Keili, millega oleksid hakkama saanud.

Järgmisel päeval otsustasin Careniga Weed randa minna, kus kohtasime ka teisi tüdrukuid. Pidin aga 2.30ks tagasi olema ning sõidutasin enne seda Careni koju. Kodus aga öeldi, et neil siiski pole autot vaja ning sain taas autot kasutada. Vanemad aga lahkusid basseini ning meie otsustasime taas randa minna. Kodus ei leidnud autovõtmeid ja ei saanud randa minna ka sõbranna autoga, kuna tal pole sissepääsu kleepsu esiklaasil. Sõitsime siis tema autoga basseini, et ema käest võtmed saada, kuid nad olid selleks ajaks sealt juba lahkunud. Taas siis suund koju ja lõpuks sain ka võtmed. Tagasi randa sõites tuli aga teade, et bensiin tühi ja nii me siis tiirutasime mööda kodu ja bensiini ja ranna vahet :) Lõpuks, kui juba randa jõudsime, oli päike kadunud ning ja ka energiast oli palju puudu. 

14.juuli kutsusid sõbrannad mind kinno 'Minione' vaatama. Käes oli teisipäev, mis tähendab, et piletid on sel päeval alati sootsamad (6$), muudel päevadel aga alati üle 10$. Sōit sinna oli väga tore, kuna poole tee pealt tuli autolt katus pealt ära :D Korraks oli ehmatus, et kuhu see katus nüüd lendas, kuid see käibki ära (Jeep) ning ei kadunud see kusagile kiirteele, lihtsalt esiots oli halvasti kinnitatud. Kuid väga mõnus oli sellega sõita ning nautida tuult, mis juuksed hullupööra sassi ajas:) Linnas saime veel 2 teise tüdrukuga kokku ning olimegi lõpuks viiekesi. Minu kõrval oli aga üks au pair, kes keset filmi magama jäi ning kelle käest popcornid kõik portsakil maha lendasid. Kusjuures ootasin sellest filmist palju enamat ja rohkem nalja, kuna siiski minionid. Alguses oli väga lõbus ja naljakas, kuid lõppu ei jõudnud ära oodata, et kuna läbi saab. 11 paiku õhtul sai film läbi ja oligi aeg koju minna. 

15.juuni läksin õhtu poole saksa au pairiga kahekesi randa ning muljetasime kõigest, kaasas midagi näksimist ja midagi juua. Nii kahju, et ta pea tagasi Saksamaale läheb, kuna tema aasta au pairina hakkab läbi saama. Näeme 11 veel kõigest nädal aega, kuna mõlemad läheme peredega 1.august reisele. Ei jõua juba enda reisi ära oodata :D Küll pea kuulete sellest lähemalt, mina olen juba väga elevil, kuna veidike juba tean, mis mind seal ees ootab :) Laupäeval teeme ühise reisi koos Washingtoni :D Tuleb huvitav!

Järgmisel päeval toimus minu teine Cluster meeting, mida nädal edasi vihma tõttu lükati. Sõitsin gpsi kasutades sinna aga kohale, kui sihtpunti jõudsin, siis gps viis mind üldse kellegi hoovi, mitte parki. Nimelt toimus meil 'Smores night' (vahukommi õhtu) kuskil pargis. Telefoni gps viis mind aga õnneks õigesse kohta, kõikest 2min eemal. Kohal oli 5 clusterit, mis tähendas palju palju au paire ning seda see ka oli. Sain omadega kokku ning sain ka uusi tutvusi teistest clusteritest. Uued kutsusid mind samal õhtul ka linna välja sööma nagu vahukommidest poleks veel kōht täis saanud. Minu kõht oli ikka väga täis, kuid väga meeldiv kohtumine oli. Linnas otsisime väliparklas parkimiskohti, mida lihtsalt ei olnud ning saime kohad siis 3ndale korruse. Välja astudes leidsime mitu vaba kohta, kuhu parkida, aga mis seal ikka, see alati nii. Kõik tüdrukud otsustasid mäki kasuks ja otsustasin ka endale sealt midagi osta, kuigi ameerika mäkk ei ole nii hea, kui Eesti oma. Hiljem sain ka sõbraga linnas kokku, kellega alati nii tore väljas koos olla!! 

18.juuni võtsin kaks tüdrukut auto peale ning tegime väikese tiiru starbucksi. Läksin neid rongi leale saatma, kuna neil oli vaba päev ja otsustasid New Yorki minna. Minul oli aga pea töö ees ja seega ei saanud minna. Vanematel olid külas sugulased ning päev nendega oli igati tore. Väga meeldis mulle pere ühine õhtusöök väljas kodu verandal. Sõime pastat ning kõrvale magustoiduks maitsev kook.

Pilte tuleb palju, kuna pole jõudnud ammu blogida.