Coney Island Beach!

19ndal ehk pühapäeval sain lõpuks vaba päeva ning otsustasin enda parima sõbranna Careniga New Yorki minna. Nimelt plaane oli palju, mis päeva nimekirja sai lisatud, kuid põhiline oli jõuda Coney Island randa. Oli hommik ning minu rongini oli aega 20min. Kuidas ma nende rongidega alati nii viimasele minutile jään? Miks ma pean alati sinna jooksma selle asemel, et minna varem ja kõndida rahulikult. Ausalt, ma püsin kõigega ajas, kuid jah..need rongid :) Kuid alati olen ikka enne rongi kenasti kohal, seega ei saa kurta. Jõudsin siis Grand Central Terminali ja sain sõbrannaga kokku. Esmalt seadsime suuna mäkki, et veidike kõhtu täita. Ilma gps-ita ei oskaks kuhugi minna, seega gps sisse ja teele. Otsisime New Yorgist siis meie trammipeatuse üles ja jooksuga enda peatusesse. Meie peatus oli F. Pea oli tramm kohal ja kohe kui sisse astusin (minu esimene trammisõit Ameerikas), siis endamisi mõtlesin, et see on täpselt selline, nagu ma arvasin ja filmides, videodes näinud olen. See oli lihtsalt kõvasti ülerahvastatud. Istekohti oli muidugi võimatu saada ning nii me siis seisime 35min sihtpunktini. Minu ees istus pisike tüdruk ning lausus kaks korda, et olen nii ilus tüdruk ja küsis, et kas lähen ka randa w :) Meie peatus ehk Coney Island Beach oli kõige viimane peatus. Mingi hetk olin seismisest nii väsinud ning toetasin pea pulgale, märkamata, et toetasin enda pea kellegi käele. Oeh seda naljakat hetke :D Ja lõpuks saigi see aeglane teekond randa läbi ning astusime trammi pealt maha. Olen kuulnud, et inimesed pidid seal imelikult riietuma ja kes ei riietu end üldsegi. Suurt ma midagi rannast ei oodanud, kuid kui jõudsime trammipeatusest välja, siis no tõesti teretulemast puhkus. Tundsin, et oleks justkui kas Floridas või siis Miami tripil, missest et palmid küll puudusid, kuid sealne elu pani mind nii hästi tundma. Nii palju noori inimesi, nii ilus koht ja Careniga lihtsalt armusime sellesse kohta. Rahvamass oli ikka nii kirju ja meeletu. Kõndisin seal aina ringi telefon käes ja kaamera peal ning tundsin, et tahaks kõigest lihtsalt pilti teha. Käisime siis kabiinis, vahetasime riided ning jalutasime ookeanile lähemale. Pole kunagi elus nii palju inimesi rannas näinud, kui nüüd võin öelda 'check' :)  Ilm oli suurepärane ning tundsin, kuidas kõigega on ikka vedanud. Mingi aeg käisid mehed igasugu asju müümas, küll näksimist, juua ja ehteid ja muud pudipadi. Minule hakkasid aga silma käepaelad ning tuli kohe tahtmine endale midagi sellest kohast mälestuseks osta. Ostsin nii endale kui ka Carenile ühe käepaela ja ongi meenutus rannast olemas! Lamasime siis aga edasi ja võtsime päikest. Inimesed ikka tulid ligi ja tegid komplimente. Palun Eestisse ka sellist randa! :) See rand oli ikka omaette kogemus küll. Mulle väga meeldis, et rannas on muusika ning saime mõnusalt sealset olekut nautida. Veidike hiljem jätkasime aga kõndimist ning kui tagasi vaatasin, siis tõesti oli võimatu näha, kus rand lõppeb, kuna terve rand oli inimesi paksult täis. Kõndides ka enam vähem ei näinud kuhu astud ning mingi hetk lõin eneseteadmata plastikpudelit, peale mida küsis minult üks meesterahvas:'Kas sa oled jalgpallur?' :D Käisime ka silla peal kõndimas ning jõudsime päris lõppu välja. Pöörasime oma pilgud siis ümber ja vauu see vaade vōttis sõnatuks.  Meil oli plaanis veel kanuuga sõitma minna ning välikinno minna, kuid veetsime oma mitu tundi seal rannas ning seega välistasime teised plaanid. Kahju oli sealt lahkuda ning see on kindlasti ka koht, kuhu oma sammud tagasi sean. Õde, sinuga pean siia järgmine kord lihtsalt tulema!! Tagasi trammi peale minnes ootas meid väike ehmatav üllatus, kuid see selleks :) Taas trammil olles oli meeletult palav ning olime pealekauba väsinud. Mind ajas naerma, kui üks mees tuli trammile ja esimese asjana ütles, et nagu laagris oleks :). Aeg venis nii pikalt ning selline tunne oli, et meie peatust ei tulegi. 35min kestis nagu tund aega. Päeva lõpuks ei jõudnudki enam midagi teha ning otsustasime koju minna. Ostsime rongi peale midagi näksimist ja jäime rongi ootama. Grand Central Terminalis istusime kusagile nurka maha ja laadisime telefone. Keegi oli oma kuulsa maali sinna maha unustanud ja tundus üsnagi kallis olevat. Rongijaama tuli sõbranna autoga vastu ning saimegi koju. Koju jõudes tahtis sõber minuga veel välja jalutama minna ning oli väga tore lõpp ilusale päevale!

Soojad kallistused teile Eestisse!