Õde külas!

23.mai oli käes ja nii ootasin seda päeva, kuna kullakallis õeke seadis oma suuna minu poole ja seda kolmeks päevaks :) Hommikul tuli tahtmine veidike sporti teha ning läksin rattaga sõitma. Ümbruskond lihtsalt imeline ja kõik majad on väga kaunid - on mida vaadata. Tagasi tulles üritasin telefonis õde kätte saada, kuid tundus peaaegu lausa võimatu. Ei vastanud kõndele ega s6numitele ja pere nii Eestist kui ka minu hostpere Ameerikas olid väga mures, kuna õde sõitis Virginiast üksi New Yorki ja sealt pidi u 15 min peatusesse kõndima ning siis leidma ōige rongi üles ja veel oskama õiges kohas maha ka tulla. Linn suur ja lai ning pealekauba võõras ning vauu mu õde sai ilusti hakkama! :) Pea saatis ta mulle häälkõne, mis peatusest maha tuleb ja rääkisin eesti keeles vastu ning siis pereema küsis mult infot õe saabumise kohta ja ma iseenesest hakkasin talle seda kõike eesti keeles rääkima, ise jumala tõsina ja ei saanud arugi, kuid siis pereema peatas mu ja ütles what? Mõtlesin, et millest ta küll aru ei saanud....:D Kuid siis ütles, et inglise keeles paluks haha :) - naljakas hetk! Pea sõitsime õele vastu ja ma olin juba nii elevil, kuna polnud 3nädalat näinud. Kohale jõudes nägin teiselpool teed õde ja esimese asjana karjusin k6vasti ta nime ja et kokku saada, pidime mõlemad liftist ülesse minema. Mõlemad üleval, jooksime üksteise juurde ja kallistasime üksteist suurest suurest rõõmust. Te ei tea kui hea tunne oli mul näha kedagi lähedast siin Ameerikas, keda pole ammu näinud. Kui mu hostema Keirit nägi, tuli end ilusti tutvustama ja ka tema oli väga elevil. Koju jõudes ootas pereisa koos lastega meid maja ees ja mu pisi perepoeg oli Keirile joonistanud kaardi, kus oli tema nimi peal - nii armas! Kui pisikestelt kaksikutelt küsida kus on Keili?, siis nad mõlemad vaatasid mulle otsa ja siis Keirile ning nad sattusid väga segadusse hah :D Nad leppisid Keirga kohe. Nende jaoks oli siin nüüd kaks Keilit :) Peale õhtusööki viisin õe suurde kaubanduskeskusesse shoppama, kus olen korra käinud. Peale seda tegime tiiru starbucksi, sest õega peab ka ikka koos seda nautima :) Järgmine siht oligi kodu ja magama.
Järgmisel hommikul mängisime pisikestega ja valmistusime Memorial peoks. Mingi aeg käisime õega koos poes ning üks vanapaarike peatas meid, et küsida, kas kaksikud? Ja öelda, et meil väga sarnane ja ilus figuur ning andis lisaks ühe poe nime linnas, et meiega seal kunagi ehk kokku saada :). Külla tulid peretuttavad koos oma lastega. Pereema ja -isa tegid võrratud toidud lauale ja olen nii õnnelik, et saan uusi toite proovida. Eestis pole ka nii palju erinevaid toite söönud kui siin Ameerikas 3nädala jooksul....okei liialdan :D Kuid jah, armastan siinset pere tehtud toitu. Panime igalepoole Ameerika lipu värvi kaunistused, nõud ja salvrätikud lauale ning ōue peale. Peale pidu viisin õe randa ja tegime pikniku õhtu. Kuna ma viimati piknikut pidasin?? Lapsepõlves ehk või lihtsalt ei meenu..Aga väga tore oli ja vaade randa oli super, eriti paadid, mis merel ulpisid. Peale päikeseloojangut läksime linna peale jalutama ja näitasin veidi ööelu :) Koju jõudes parkisin auto ja ust katsudes avastasin, et see kinni ja teadsin, et mul pole ka võtit..Mis muud üle jäi, kui kell 10 helistada lõputult nii pereemale kui -isale ning ei ühtegi vastuvõetut kõne, kuna nad magasid. Koputasime väljas kõikidele ustele, karjusime nimesid jne, et autos magama ei peaks. Tund aega olime veidi paanikas ja tõesti mõtlesime, et sellest tuleb üks ebameeldib ööke autos. See hetk, kui ma maja taga olles avastasin, et üks uks on lahti ning me sisse saime..... ma olin reaalselt mega õnnelik, et lōpuks on siiski jumal meiega :D Oma voodi siiski see kõige parem koht magamiseks!
Järgmisel hommikul ehk esmaspäeval küsis pereema, et, Keili, mis eile öösel juhtus, kuna sai mu sõnumi, kuhu kirjutasin, mis olukorras olime, ning et peame öö veetma autos :) Esmaspäev oli aga 25.mai. See on päev, mil mälestatakse hukka saanud sõdureid (Memorial day). Sel päeval toimus nende sõdurite jaoks ka suur paraad, mida oli väga huvitav ja põnev jälgida. Kõigil olid käes Ameerika lipud ja rahvast oli väga palju. Seltskond oli kirju. Mulle väga meeldivad seised üritused ja tore, et õde sai seda koos minuga nautida. Sel hetkel tekkis väga ameeriklik tunne, et oleks justkui ise ameeriklane. Tagasi koju minnes saime õega viimased hetked koos olla ning pea sõidutasin õe tagasi rongijaama. Nii kahju oli taas hüvasti jätta ja teades, et järgmine kord näeme alles kuu aja pärast, mis on väga kaugel. Kodus tuli aga suur igatsus ning lampi puhkesin nutma ja see hetk, kui pereema ja -isa tulid kallistama (L). Hiljem läksime hostperega aga taas basseini peole. Seekord said mu pisikesed kaksikud esimest korda vette minna ja nad lihtsalt armastavad seal sulistada :). Mu hea sõbranna, kes elab mulle suht lähedal, tuli sel päeval oma reisilt koju ja tuli ka koos oma hostlastega sinna. Väga tore oli teda seal näha! Mingi aeg läksin kaksikutega koju, panin magama ja kui pere tuli ka koju, siis läksin taas starbucksi, tegin väikese tiiru linnas ning siis koju tagasi.
See oli mu lemmik nädalavahetus!! Sain õega palju koos olla ja igatsesin temaga jutustamist ja naljatamist ja üldse kõike. Õele väga meeldis siin ja pea näeme jälle!

Kolmas n2dal!

21.mai käis mul community counselor külas ja rääkis koolide valikutest, mis kursuseid saaksin võtta jne. Hetkel veel kooli minema ei pea, kuid kursused hakkavad vist juba suvel. Üks mõte on juba peas, mida õppida tahaksin, kuid eks näis, mis valiku enda jaoks teen. Ta tõi välja ka selle näite, et saaksin minna algkoolidesse enda riiki tutvustama, mängida mänge ja koos nendega ehk isegi midagi eesti keeles laulda või mōnd eesti keelset sõna õpetada jne :) Veel rääkisime tulevatest kohtumistest, kuhu oma grupiga kavatseme minna, sõitmisest Ameerikas, tervisekindlustusest jne. Mu counselor on ise pärit Lätist ning ka tema oli siin kunagi au pair, leidis siit poisi ning sellest ajast ongi Ameerikasse elama jäänud. Oleme naabrid Euroopas ning ka siin elame suht lähestikku :) Väga tore inimene! Korra tuli teemaks ka Eurovisioon. Kahju, et ma see aasta teleka ees omadele kaasa elada ei saanud, väga oleks tahtnud!
22.mai viisime vanema perepoja pereemaga ja teiste lastega jala kooli. Hommik oli juba nii ilus ja vapustavalt soe. Liiklus on hommikuti siin väga tihe, et isegi liikluskorraldaja oli platsis ja andis juhiseid. Kool on meile suht lähedal. Platsi peal oli oioii kui palju pisikesi. See kool oli siis esimesest klassist kuni viienda klassini ja selles koolis käib oma 500 kooliõpilast ning pooled olid nendest hommikul kooliplatsil mängimas. Vaatepilt oli igatahes väga kirju. Kell 9 helises koolikell ning lihtsalt see vaade, kuidas kõik lapsed jooksevad kella peale kohe oma klassidesse ja seda oli isegi armas ja lahe vaadata. Peale seda läksime pereemaga minu pangakaarti testimas, et kas töötab jne. Sõitsin siis kohale ning selgus, et mulle anti vale kood. Pereema lahendas õnneks olukorra ning sain ise nüüd endale sobiva koodi valida. Õhtul kell 5 toimus aga basseinipidu. Pidu oli ainult klubiliikmetele ning minu pere on seal liige. Läksime sinna siis terve perega. Minu esimene basseinipidu jee :D Kohale jōudes sai näha just selliseid vetelpäästjaid nagu filmideski :) Rahvast oli palju ning ujukad olid mul küll seljas, kuid vette ei jõudnudki. Seal olid ka kõikide liikmete pildid üleval ning pere lisas ka mind uueks liikmeks ja arvatavasti hakkan seal suvel sagedaseks külastajaks. Seal said siis kõik tasuta süüa ja juua ja seal oli mega palju pitsa valikuid. Väga hästi maitsesid ikka! Pea läksime koju ning otsustasin üksi linna sõita. Parkisin auto ilusti ära ning otsustasin frozen jogurtit sööma minna. kõndisin ja kõndisin ning ei leidnud seda kohta linnas üles. Vaatasin telefonist siis gpsi ja näitas, et liigun vales suunas. Tagasi kõndides ootasin ülekäigurajal aga valget tuld, et edasi minna saaks. Kui tuli läks valgeks, ületasin sebra ning kuulsin kuidas keegi taga midagi karjus ja jooksis minu poole. Algul ehmatasin ära, et mis siis nüüd. Jõudsime Kõnnitee peale ja palus mul peatuda. Ütles, et sōitis must möôda ning parkis kohe auto ära ja jooksis minu juurde, et öelda, et olen väga ilus ja tahtis mu välja kohtingule kutsuda. Haha küll siin linnas käivad asjad ikka kiirelt. Ei jaganud ma oma numbrit, ei nime ei midagi ja väga käis peale, et järgmine kolmapäev kell 9 seal samas kohas kokku saaks. Ei ole mina huvitatud :) Peale seda jätkasin aga oma teed ning siis peatasid aga 5 kutti mind kinni, et minuga tutvust teha ja peole kutsuda. Küll selles linnas käib ikka elu :) Pea leidsin oma jogurti poe üles, tegin tellimuse ära ja 2 au pairi kutsusid mind enda laua juurde. Nad mõlemad olid minuga New Yorgis samal orientatsioonil. Milline rōōm oli neid taas näha ja seda juhuslikult :) Sai veidi jutustada ning mingi aeg olingi tagasi kodus ning terve see päev oli super tore! ;)

Kõike!

17.mail tundsin esimest korda suuremat koduigatsust. Tundsin, et tahaks olla kodus oma lähedaste keskel ja lihtsalt nendega olla. Juba tunnen, kuidas õega veidi kaugeme teineteisest...Pole mitte kunagi ju õega teineteisest nii lahus olnud, alati ja igalpool koos. See on olnud see harjumus, mis on nüüdseks muutunud. Iga päev räägime õega telos oma pool tundi ja räägime kõigest, mis päeva jooksul teinud oleme ning mis plaanid meid ootamas on. Ei taha jääda ilma üksteise seiklustest.

Järgmisel päeval oli mu kalli tädipoja sünnipäev, kes sai juba 10aastaseks. Weebisin tol päeval tädi ja ta lastega ning kui nägin oma lemmikkoera Printsu, siis mul tulid suurest igatsusest pisarad silma...Nii tahaks temaga iga päev koos olla, temaga mängida ja kallistades öelda, kui väga ma teda armastan! Õhtu poole läksid hostvanemad aga kohtingule ning vaatasin kolme nädala jooksul ESIMEST korda telekat :D Filmiks oli aga õudukas, kuna ma reaalselt armastan õudukaid, kuid jubedalt kardan, haha :) 

Järgmise päeva õhtul, kui lapsed juba magasid, kutsus hostisa mu alla õhtusöögile. Mu pereema valmistab iga kord uusi ja erinevaid toite, mis maitsevad imehästi. Mulle alati meeldib uusi toite proovida ja pere on väga tervisliku toitumisega. Laua taga tulid meil väga paljud huvitavad teemad jutuks ja mulle väga meeldib nende seltskonnas viibida. Sai ka väga palju naerda. Pereisa rääkis, et ehtne Ameerika grillimine on selline, kus nad grillivad midagi väga madalal temperatuuril umbes 10 tundi ning teised viisid, kuidas grillid, on pärit teistest riikidest. Jutuks tulid veel lapsed, poisid, abielu jne. Rääkisid ka oma abielust ja kuidas pereisa tegi abielu ettepaneku ja see kõlas täpselt nagu ehtne ameerika pulm. Kõike seda kuulates tuli ka endal isu kohe kellegagi abielluda kohe ja praegu :)  Näitasid veel oma pulmaalbumit ja uskumatult kaunid pildid (L). Mu pereema ja -isa on lihtsalt nii perfect match! See kuidas nad üksteist alati vaatavad, see kuidas omavahel suhtlevad, see kus pereisa viib naise kohtingule ning kus hiljem annab kimbu lilli ning tänab, et temaga kaasa tuli ja veel see, kus nad midagi rääkides alati üksteiselt käest kinni võtavad ja häid aegu meenutavad. Rääkisin neile mida eestlased Ameerikast ja ameeriklastest ja mida tüdrukud ameerika poistest arvavad (kuumad, julgemad, romantilisemad) ja siis pereema ütles mehele naljaga, et sina küll selline ju ei ole, millepeale isa ütles, et ei olegi, kuna ta veel parem :)

Järgmisel päeval oli mul terve hommik vaba jee :) Sain kaua magada, lōpuks! Otsustasin aga shoppama minna ja vedi riidekappi täiendada. Ma ei lahku kodust mitte kunagi ilma GPS-si kasutamata. Kuid mis ma selle GPS-i kohta olen juba aru saanud on see, et see alati viib mind tahetud kohta kiirteede kaudu....ning taas ka seekord. Läksin siis uuesti üksi suurtele kiirteedele seiklema ja see pole üldse lõbus :D Kunagi ei saa aru, kuna peab õiges kohas ära pöörama ja nii ma siis, nagu juba tavaks, pöörasin valest kohast ära. Leidsin õnneks ühe poe, kus leidub igast kaupa, kuid mitte riideid. Läksin sinna, kuna olin veidi alla andnud oma sihtpunkti jõudmise koha pealt. Poest tagasi tulles käis peas läbi mōte, et ehk proovin uuesti. Järgisin siis juhiseid ja miks ma ometi jälle valesse kohta jõudsin? Parksin auto kusagile ära see liiklus siin nii suur lihtsalt!! Vaatasin uuesti gpsi ja no lõpuks näitas, et see pood lähedal :) Ja näe, leidsingi oma poe ülesse, küll ma olin uhke enda üle :D Leidsin seal ühe poe, kus ma pole varem käinud ning nii meeldib seal, ilusad riided ning odavad pealekauba :) Poest väljudes järgisin aga EXIT märki ning ust avades hakkas alarm tööle, no cmon mis siis nüüd?? No muidugi, kui ukse peale oli kirjutatud, et ainult häda korral avada xd Tehke sildid palun rohkem märgatavaks, ette tänades Keili! :) Parkla oli seal aga suur ning läksin siis oma arust õige auto juurde ning ei saanud aru, miks uksed ei avane.....no muidugi, kui vale auto on ja oma auto on järgmises vahes. Mis minuga täna lahti oli? Dunno. Kodutee leidsin õnneks ilusti üles ning tee oli kõvasti ka palju lühem. 

Ameerikas tähistatakse temperatuuri F-ides, Eestis on aga C. Siin on mega palav ilm 80-90F ja ma endiselt ei taju seda asja veel päris.

Esimene töönädal saigi läbi!

Täna oli ainult hommikul töö ja peale seda sain terve päeva vabaks. Nii tore oli kodustega telos skype'ida ja lihtsalt kõigest rääkida. Vabal ajal lihtsalt puhkasin, kuna eile sain blogimise tõttu vähe magada ning üritasin aega veidi tasa teha. Meil on Facebookis oma piirkonna au pairide grupp, kus kõik räägivad plaanidest ja üldse kõigest. Kutsuti siis randa, kus kõik saaksime kokku ja kus saaks toredat aega koos veeta. Mõtlesin kohe üritusest osa võtta, et saada rohkem tuttavaks oma clusteri au pairidega :) Üks tüdrukutest tahtis koos minuga tulla, kuna ei julgenud ise randa sõita. Sõitsin siis u 15min tema juurde ja sealt otse randa. Randa jõudes ning autost välja astudes kutsusid tüdrukud meid kohe nende juurde ja nii see tutvumine algas. Lihtsalt, kui küsisin kõigilt, kus nad pärit on, siis ma ei kuulnud ühtegi muud riiki kui ainult Saksamaa ja Saksamaa. Mu cluster koosnebki peamiselt sakslastest? Nad räägivad omavahel ainult saksa keeles ja ma ei taha seda keelt lihtsalt kuulda, kuna koolis polnud just see mu lemmikkeel #lol. Nad kõik räägivad küll väga head inglise keelt, kuid jah, saksa domineerib siin :).  Mingi aeg liitus meiega ka üks tüdruk, keda ma kohtasin eelmise nädala esmaspäeval juhuslikult laste gymnis. Vauu ma ei osanud arvata, et samas grupis oleme :) Üllatus missugune. Meie grupis on ka prantslane ja oee mulle nii meeldib tema aksent ja see kuidas ta mu nime ytleb!! Sain veidike ka oma saksa keele oskust arendada ja mu saksa keele ōpetaja oleks kindlasti uhke mu üle :D Tegime seal ka ühe suure grupipildi, kuid osad on pildilt puudu ja osad ei mahtunud lihtsalt ära. Kõik au pairid minu clusteris on olnud siin Ameerikas u 7-9 kuud ning mina koos ühe sakslasega oleme neile siin täitsa uued :D Kõigest nädal + natuke peale peres olnud. Kōik küsisid, et kuidas esimene nädal peres töödata on olnud ja kuidas seni meeldinud on. Selgelt kōlas mu suust alati vastus, et ma lausa armastan oma hostpere ja piirkonda, kus elan, ning et olen kõigega siin väga rahul ja reaalselt pole mitte millegi üle kurta! I'm the lucky one ;) Ōhtu oli väga meeldiv ja tüdrukud olid väga toredad ning ongi minu esimene töönädal läbi! Kell 10 õhtul sõidutasin tüdruku, kellega tulin, koju ja oli ka mul aeg koju minna. Kodus sain uue ja hoopis teistsugusema töögraafiku vōrreldes eelnevaga. Nii mu tänane päev siis mööduski :)

Love,

Keili

Love here!

Teisipäeva hommikul käisin pereemaga linnas mulle Social Security kaarti tegemas, et saaksin oma pangakonto luua. Peale seda viisin perepoja eelkooli ja sain sõita esimest korda siin maanteel. Siin see harjumatu, et kui Eestis on suurim kiirus 90, millega vōib sōita, siis siin näitab spidomeeter, et on 60. Kiirus on küll sama, kuid lihtsalt numbrid on erinevad. Eestis mõõdetakse kiirust kilomeetrites, Ameerikas aga miles'ides. Ehk Ameerika 60 on Eesti 90. Loodan, et saate aru :) Koju tagasi sōites veetsime perega väljas aega ja mingi hetk nägin väga suurt lindu. Mõtlesin algul, et kotkas vōi midagi  sellist, kuid see oli hoopis miski muu, mis sööb pisikesi koeri. Pereema ütles, et pidevalt on ajalehtedes kirjas, et palun ärge jätke oma koeri järelvalveta jne. Õhtu poole kutsus üks au pair mind linna Frozen Jogurdit sööma, pane mistahes maitseid, puuvilju, kreeme enda topsi ja vauu, kui hästi see maitses (pöial) :D Viis mu veel suurde stuudiosse, kus saab mängida tennist, jäähokit, korvpalli, ujuda ja kus on ka jõusaal ja mis igast veel. Väga lahe koht, tahan sinna kunagi trenni minna!

Järgmisel päeval käisin pereemaga poes ja sain oma esimesed ostud tehtud riiete valdkonnas :) hommikul sain peale tööd 2h pausi ja ostsin mingi 70dollari väärtuses igast pudipadi. Kodus aga avastasin, et olen millegi vastu allergiline. Elus ainult koora olnud allergiline ja siin nagu no idea, mille vastu olen...Mingi aeg jooksis pisike koopaorav meile aeda ja minu arust nad on mega armsad!! Tahaks alati kätte võtta ja pai teha. Hiljem läksin välja jalutama ja inimesed lihtsalt tulevad ja hakkavad sinuga rääkima. Miks eestlased küll sellised ei ole? Mul meeldib siin palju rohkem! Inimesed siin tõesti palju sõbralikumad - kuuldu peab paika!

14.mail käisin uuesti pildistamas. Lihtsalt armastan seda kaamerat, mis pereisa andis mulle kasutamiseks. Saab nii häid pilte. Pea oli aeg järgi minna perepojale ning viisin ta peale kooli parki mängima. Ema jooksis pargist aga koju ja mulle jäi auto. Minuga tulid juttu rääkima seal kaks mehhikost pärit naist ja rääkisid, kui nõme see Ameerika on ja et nemad on aint siin raha pärast japlaa. Rääkisin neile aga, et minule siin väga meeldib ja igati rahul ja kohe kõlasid vastu laused, et ära arva nii, pea mõtled teisiti ja tahad koju ära. Sorry aga see on nende probleem, et neile ei meeldi siin, mitte minu probleem! Üritasid mulle teist muljet Ameerikst jätta, kuid EI õnnestunud! Still Love u my fav States! :) Tagasi suund koju ja pereema oli pitsat tellinud. Panin ketšupit terve pitsalõigu peale ja pere lihtsalt imestas, et nii teen, nad polnud varem midagi sellist näinud ning nende arust oli see naljakas :) Hiljem tahtsin minna poodi, kus käisin eelmine päev. Panin poe aadressi GPS-si sisse ja minek. Linna jõudes ei näidanud see enam asukohta ja poodi ma ka nagu ei näinud ja jätkasin sõitu. Mõtlesin, et küll leian ning järsku olin ma suurel maanteel. Korraks sattusin paanikasse, kuna mul polnud õrna aimu ka mitte, kuhu see tee mind viib. Ees olid suured ehitised ja uus linn. Appi, Keili, sa sõitsid linna, kus sa kunagi pole sõitnud ja liiklus oli jube! Panin kiirelt kodu aadressi sisse ja suund kohe sinna. Ei hakanud oma poodi uuesti üles otsima, kuna sellest seiklusest oli mulle juba üksi piisav :D Koju jõudes rääkisin juhtunust ka hostvanematele ja oma tuppa jōudes mõtlesin, et ei liigu sealt enam kuhugi :) 

Järgmisel hommikul sain 2h puhkust ja ikka ma võtsin auto ja tahtsin veidike shoppama minna, kuna eelmine päev ma enda poodi üles ei leidnud. See kord tahtsin minna ühte teisse poodi, kus emaga korra olen käinud. Pereema polnud parasjagu kodus, seega küsisin aadressi isalt ja sõit poodi võis alata. Tee peal aga mõtlesin, et tee on väga võõras ja kaugemal, kui see olema peaks. Mingi hetk nägin poe nime, kuhu tahtsin minna, kuid see oli hoopis teine pood ja hoopis teine linn ka. Unustasin pereisale öelda linna nime ja tema andis mulle hoopis selle koha aadressi, mis talle ennem meenus. Kuid vähemalt ma ei eksinud ära ja leidain ilusti selle poe ja ka tagasitee koju :) Enda asju aga letile pannes küsis poemüüja mult, et kas ma sarja nimega 'Hero' olen vaadanud, et ma väga meenutan talle peategelast naist Hayden Panettieret. Ma olin nagu, et kas päriselt ka?? :D Siis ütles teisele müüjale, et vaata toda tüdrukut ja keda ta sulle meenutab. Ka tema ütles esimese korraga, et Haydenit...Kust otsast nemad seda küll näevad? :) Kuid vähemalt oli see mulle kompliment :) Tagasi koju sõites oli liiklus jube, kuna kõigil oli sel hetkel lõunapaus. Pereema ütles, et on väga uhke minu üle, et olen juba nii iseseisev ameerika liikluses, ise ka rahul :) Iga päev teeb pereema ja -isa erinevaid sööke nii lõuna- ka ōhtusöögiks. See õhtu sain esimest korda elus tervet maisi süüa, minu jaoks oli see veidi naljaks, kuna pole seda varem nii söönud. Laua taga olles ütles pereema, et üks reede läinud, Keili, ning umbes 50 reedet veel meie peres. See lause juba tegi mund nii kurvaks! Kohe järgnes ka lause perepojale, et kas sa tahaksid, et Keili oleks meie peres veel 5aastat? Mille peale perepoeg ütles, et ei,  ma tahan Keilit enda kõrvale igaveseks! Pereema ütles, et oleksin tema lastele suurepärane õde ning et tunneb juba, et mu inglise keel on paremaks läinud. Emotsionaale nagu ma olen, te ei tea kui raske oli mul sel hetkel pisaraid tagasi hoida, kuna ma juba nii armastan oma hostpere!! Tunnen selles peres nii palju hoolt, tuge ja armastust ja lahkumine saab küll raske olema! Hetkene plaan on aastat pikendada, kuid eks näis, mis aasta toob! Pereisa aga ütles, et homme tulevad tema vanemad külla, kes ootavad nii väga minuga kohtumist. Õhtul tegin veeel starbucksi ringi, võtsin sõbranna peale ning läksime linna jäätist sööma.

Kirjutan nüüd tänasest päevast ehk siis 16.maist, mis tegin. Kell on hetkel pea pool 2öösel ja 17nes kuupäev. Ainuke aeg, kus aega blogimiseks :D #lol. 

Ärkasin hommikul üles ja läksin alla korrusele hostisa vanematega tutvust tegema. Väga toredad ja sõbralikud inimesed. Kaasas oli veel isa õde ja jätsid endast igati hea mulje! Sai räägitud palju nii Eestist kui ka Ameerikast nendega ning oli väga tore nende seltskonnas ja pea lendame ka meie hostisa vanematele külla :) Täna oli minu esimene üleni vaba päev jee :D Mõtlesin täna minna ja tutvuda ühe väga suure shopingukeskusega :) Sōitsin jälle üksi jubedas suures liikluses, kuid tundub, et asi on juba käpas. Jōudsin ilusti auto sisse ära parkida, kuid kusagilt ei leidnud sissepääsu, kuna parkla väga suur! Küsisin teed ja sisse jõudes jäin lihtsalt seisma ja ei osanud kusagilt pihta hakata, kuna pikad teed, suured poed ja väga palju ning kõigest 7 korrust, oee..:D Üks poemüüja küsis, et kas ma Poolast pärit, kuna kõlan nagu sealt kandist xd. Starbucksi tellides küsis poiss, et kus ma pärit olen? Vastasin, et Eestist ja ulatasin enda starbucksi kaardi, et maksta ja ütles, et Have a great day, it's free for u! Vauuu suur aitäh sulle! Peale seda kõndis politsei minu poole ja mõttes oli, et tegin midagi või? Aga ei, tuli ütlema, et talle meeldivad minu prillid, mis olin äsja ostnud. Sama tegumoega nagu mentidel ikka on, ehk sellepärast tuligi ütlema :)  Üks naine tuli mulle 100 dollari väärtuses kreemi müüma, aga tema ei saanud aru, et ei on ei. Küll oli raske tast lahti saada. Proovisin siis võtet, et raha pole ja tema kohe küsima, palju sul on? Kui inetu...Kodus taas rääkisime õhtul pereisaga kahekesi pikalt juttu ja tema õpetas mulle paar s6na inglise keeles hääldama ja mina talle eesti keeles. See kogu me vestlus oli nii naljakas :D Pereema on täna terve päeva kodust ära olnud, kuna toimus keskkooli kokkutulek ja sōitsid randa puhkama. Hiljem läksin sõbrannaga kinno "Pitch perfect 2" vaatama. Ostes colat kõrvale, ütles poemüüja, et mulle väga meeldib su aksent, kust sa pärit oled? :D Ameerika kino oli nii teistsugune. Lihtsalt ostad pileti ja lähed istuma sinna, kuhu saad. See oli mulle nii imelik, kuna Eestis peab endale ise koha broneerima. Film ise oli mega naljakas ja hea. Kuid jube, kuidas ameeriklased naeravad nii kõvasti ja tihti iga asja peale. Kell 10 läbi jõudsime alles koju. Pereisal oli sõber külas ja tuli end kohe tutvustama. Ütles, et on minust ainult head kuulnud aww :)

Tuli veidi pikk, kuna pole ammu bloginud, kuid loodetavasti teile meeldis lugeda. Yle ma seda kindlasti lugeda ei viitsi ja pildid on ka erinevas j2rjekorras. Saan ka nüüd magama ära :)