Järgmisel päeval käisin pereemaga poes ja sain oma esimesed ostud tehtud riiete valdkonnas :) hommikul sain peale tööd 2h pausi ja ostsin mingi 70dollari väärtuses igast pudipadi. Kodus aga avastasin, et olen millegi vastu allergiline. Elus ainult koora olnud allergiline ja siin nagu no idea, mille vastu olen...Mingi aeg jooksis pisike koopaorav meile aeda ja minu arust nad on mega armsad!! Tahaks alati kätte võtta ja pai teha. Hiljem läksin välja jalutama ja inimesed lihtsalt tulevad ja hakkavad sinuga rääkima. Miks eestlased küll sellised ei ole? Mul meeldib siin palju rohkem! Inimesed siin tõesti palju sõbralikumad - kuuldu peab paika!
14.mail käisin uuesti pildistamas. Lihtsalt armastan seda kaamerat, mis pereisa andis mulle kasutamiseks. Saab nii häid pilte. Pea oli aeg järgi minna perepojale ning viisin ta peale kooli parki mängima. Ema jooksis pargist aga koju ja mulle jäi auto. Minuga tulid juttu rääkima seal kaks mehhikost pärit naist ja rääkisid, kui nõme see Ameerika on ja et nemad on aint siin raha pärast japlaa. Rääkisin neile aga, et minule siin väga meeldib ja igati rahul ja kohe kõlasid vastu laused, et ära arva nii, pea mõtled teisiti ja tahad koju ära. Sorry aga see on nende probleem, et neile ei meeldi siin, mitte minu probleem! Üritasid mulle teist muljet Ameerikst jätta, kuid EI õnnestunud! Still Love u my fav States! :) Tagasi suund koju ja pereema oli pitsat tellinud. Panin ketšupit terve pitsalõigu peale ja pere lihtsalt imestas, et nii teen, nad polnud varem midagi sellist näinud ning nende arust oli see naljakas :) Hiljem tahtsin minna poodi, kus käisin eelmine päev. Panin poe aadressi GPS-si sisse ja minek. Linna jõudes ei näidanud see enam asukohta ja poodi ma ka nagu ei näinud ja jätkasin sõitu. Mõtlesin, et küll leian ning järsku olin ma suurel maanteel. Korraks sattusin paanikasse, kuna mul polnud õrna aimu ka mitte, kuhu see tee mind viib. Ees olid suured ehitised ja uus linn. Appi, Keili, sa sõitsid linna, kus sa kunagi pole sõitnud ja liiklus oli jube! Panin kiirelt kodu aadressi sisse ja suund kohe sinna. Ei hakanud oma poodi uuesti üles otsima, kuna sellest seiklusest oli mulle juba üksi piisav :D Koju jõudes rääkisin juhtunust ka hostvanematele ja oma tuppa jōudes mõtlesin, et ei liigu sealt enam kuhugi :)
Järgmisel hommikul sain 2h puhkust ja ikka ma võtsin auto ja tahtsin veidike shoppama minna, kuna eelmine päev ma enda poodi üles ei leidnud. See kord tahtsin minna ühte teisse poodi, kus emaga korra olen käinud. Pereema polnud parasjagu kodus, seega küsisin aadressi isalt ja sõit poodi võis alata. Tee peal aga mõtlesin, et tee on väga võõras ja kaugemal, kui see olema peaks. Mingi hetk nägin poe nime, kuhu tahtsin minna, kuid see oli hoopis teine pood ja hoopis teine linn ka. Unustasin pereisale öelda linna nime ja tema andis mulle hoopis selle koha aadressi, mis talle ennem meenus. Kuid vähemalt ma ei eksinud ära ja leidain ilusti selle poe ja ka tagasitee koju :) Enda asju aga letile pannes küsis poemüüja mult, et kas ma sarja nimega 'Hero' olen vaadanud, et ma väga meenutan talle peategelast naist Hayden Panettieret. Ma olin nagu, et kas päriselt ka?? :D Siis ütles teisele müüjale, et vaata toda tüdrukut ja keda ta sulle meenutab. Ka tema ütles esimese korraga, et Haydenit...Kust otsast nemad seda küll näevad? :) Kuid vähemalt oli see mulle kompliment :) Tagasi koju sõites oli liiklus jube, kuna kõigil oli sel hetkel lõunapaus. Pereema ütles, et on väga uhke minu üle, et olen juba nii iseseisev ameerika liikluses, ise ka rahul :) Iga päev teeb pereema ja -isa erinevaid sööke nii lõuna- ka ōhtusöögiks. See õhtu sain esimest korda elus tervet maisi süüa, minu jaoks oli see veidi naljaks, kuna pole seda varem nii söönud. Laua taga olles ütles pereema, et üks reede läinud, Keili, ning umbes 50 reedet veel meie peres. See lause juba tegi mund nii kurvaks! Kohe järgnes ka lause perepojale, et kas sa tahaksid, et Keili oleks meie peres veel 5aastat? Mille peale perepoeg ütles, et ei, ma tahan Keilit enda kõrvale igaveseks! Pereema ütles, et oleksin tema lastele suurepärane õde ning et tunneb juba, et mu inglise keel on paremaks läinud. Emotsionaale nagu ma olen, te ei tea kui raske oli mul sel hetkel pisaraid tagasi hoida, kuna ma juba nii armastan oma hostpere!! Tunnen selles peres nii palju hoolt, tuge ja armastust ja lahkumine saab küll raske olema! Hetkene plaan on aastat pikendada, kuid eks näis, mis aasta toob! Pereisa aga ütles, et homme tulevad tema vanemad külla, kes ootavad nii väga minuga kohtumist. Õhtul tegin veeel starbucksi ringi, võtsin sõbranna peale ning läksime linna jäätist sööma.
Kirjutan nüüd tänasest päevast ehk siis 16.maist, mis tegin. Kell on hetkel pea pool 2öösel ja 17nes kuupäev. Ainuke aeg, kus aega blogimiseks :D #lol.
Ärkasin hommikul üles ja läksin alla korrusele hostisa vanematega tutvust tegema. Väga toredad ja sõbralikud inimesed. Kaasas oli veel isa õde ja jätsid endast igati hea mulje! Sai räägitud palju nii Eestist kui ka Ameerikast nendega ning oli väga tore nende seltskonnas ja pea lendame ka meie hostisa vanematele külla :) Täna oli minu esimene üleni vaba päev jee :D Mõtlesin täna minna ja tutvuda ühe väga suure shopingukeskusega :) Sōitsin jälle üksi jubedas suures liikluses, kuid tundub, et asi on juba käpas. Jōudsin ilusti auto sisse ära parkida, kuid kusagilt ei leidnud sissepääsu, kuna parkla väga suur! Küsisin teed ja sisse jõudes jäin lihtsalt seisma ja ei osanud kusagilt pihta hakata, kuna pikad teed, suured poed ja väga palju ning kõigest 7 korrust, oee..:D Üks poemüüja küsis, et kas ma Poolast pärit, kuna kõlan nagu sealt kandist xd. Starbucksi tellides küsis poiss, et kus ma pärit olen? Vastasin, et Eestist ja ulatasin enda starbucksi kaardi, et maksta ja ütles, et Have a great day, it's free for u! Vauuu suur aitäh sulle! Peale seda kõndis politsei minu poole ja mõttes oli, et tegin midagi või? Aga ei, tuli ütlema, et talle meeldivad minu prillid, mis olin äsja ostnud. Sama tegumoega nagu mentidel ikka on, ehk sellepärast tuligi ütlema :) Üks naine tuli mulle 100 dollari väärtuses kreemi müüma, aga tema ei saanud aru, et ei on ei. Küll oli raske tast lahti saada. Proovisin siis võtet, et raha pole ja tema kohe küsima, palju sul on? Kui inetu...Kodus taas rääkisime õhtul pereisaga kahekesi pikalt juttu ja tema õpetas mulle paar s6na inglise keeles hääldama ja mina talle eesti keeles. See kogu me vestlus oli nii naljakas :D Pereema on täna terve päeva kodust ära olnud, kuna toimus keskkooli kokkutulek ja sōitsid randa puhkama. Hiljem läksin sõbrannaga kinno "Pitch perfect 2" vaatama. Ostes colat kõrvale, ütles poemüüja, et mulle väga meeldib su aksent, kust sa pärit oled? :D Ameerika kino oli nii teistsugune. Lihtsalt ostad pileti ja lähed istuma sinna, kuhu saad. See oli mulle nii imelik, kuna Eestis peab endale ise koha broneerima. Film ise oli mega naljakas ja hea. Kuid jube, kuidas ameeriklased naeravad nii kõvasti ja tihti iga asja peale. Kell 10 läbi jõudsime alles koju. Pereisal oli sõber külas ja tuli end kohe tutvustama. Ütles, et on minust ainult head kuulnud aww :)
Tuli veidi pikk, kuna pole ammu bloginud, kuid loodetavasti teile meeldis lugeda. Yle ma seda kindlasti lugeda ei viitsi ja pildid on ka erinevas j2rjekorras. Saan ka nüüd magama ära :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar