Keili in the USA: I love U New York!

Laupäeval otsustasime teha kahe tüdrukuga shopingu päeva. Ma ei saanudki aru, kus täpsemalt olime, kuid kui õieti kuulsin, siis piirkonnaks oli New York, kuigi suuri pilvelõhkujaid seal ei olnud. Käisime kahes erinevas kaubanduskeskuses. Ostsin endale lõpuks converse'i jalanõud, mida olen ammu tahtnud ning nüüd leidsin need ja ilma mõtlemata läksid need mu ostukorvi. Veidi kahtlesin valgete ja türkiisvärvi ketside vahel, kuid suutsin siiski otsustada ja valikuks osutusid valged. Palusin euroopa 38 numbrit, kuid need jäid väga suureks ja kusjuures ma ei saa siiani aru, mis mu ameerika jalanumber on. H&M poes mõtlesin küll, et lahkuks terve poega, kuna mega suur allahindlus oli ning kaup oli ka päris hea. Peale seda otsustasime aga sööma minna. Kohas, kus käisime, oli hea muusika, telekad olid igal nurgal, kus sai ameerika pesapalli vaadata ning koht oli veel lisaks väga hubane. Veidike ootamist ja meiega liitus veel üks teine tüdruk. Kõik kolm olid pärit Saksamaalt ja siis mina ainuke Eestist :) Pea lahkus aga üks neist, kuna tal hakkas paha ning seega tühistas tellimuse. Söödud, joodud tuli mul meelde, et ma jätsin enda kõik ostetud asjad tema autosse, kuidas mul see küll varem meelde ei tulnud? Alati kõik meenub ikka viimasel hetkel. Õnneks üks tüdruk oli nõus mind tema poole sõidutama ja sain enda asjad ilusti kätte - süda rahul :)
Pühapäeval otsustasime aga New York linna minna. Kusjuures enam ei ole sellist suurt elevust sees, et oumaigaad ma lähen New Yorki jne. Kõige paremad emotsioonid olid kahtlemata esimest korda sinna minnes, kuna avastamist oli palju rohkem. Nüüd olen aga pea kõik nurgad ära näinud ja isegi tuttavad näod kõnnivad vahel vastu, missest et võõrad. New Yorki sõitsin esimest korda üksi, kuna teised elavad minust kaugemal ning otsustasin endale lähima rongiga minna. Jõudsin Grand Central Terminali ning teisi oodates tuli üks mees minu juurde ja palus mul temast pilti teha :D Peale seda tuli minu juurde üks mees ja naine ning kummaline kui see ka ei oleks, põhjus miks nad minuga rääkima tulid, oli minu välimuses. (Näisin nende jaoks väga tark välja) :D Sain veidikese aja jooksul oma tüdrukutega kokku ning suunaks oli armas Times Square. Kuid ikka ja alati tulevad kõik maskotid minu juurde ja tahavad pilti teha, kuid hoidun heameelega nendest. Üks tuli aga sellepärast minu juurde (Elmo maskott), et öelda, kui kaunis ma olen ja tegi käele musi. Mingi hetk otsustasime aga sööma minna. Restorani nimi, kuhu sammud seadsime, oli Ellen's Stardust Diner. Mis tegi selle söögikoha aga eriliseks, oli see, et teenindajad laulavad. Järjekorrad on tavaliselt sellel restoranil väga pikad, kuid meie saime õnneks suht kohe ukse juurde. Ukse juures seisis üks naine, kelle töö on küsida inimestelt, et mitmekohalist lauda nad soovivad ja juhatada kõik inimesed laudade juurde. Ta rääkis nii kiiresti, kuna inimesi tuli sappa aina veel ja veel ning kõik oli väga kiire kiire seal. Saime teisele korrusele, kus oli ka hea vaade esimesele. Tellisin Caesari salatit kanaga ja koht meenutas veidike disko ruumi: suur särav pall laes ning palju värvilisi tulesid. Pea oli kuulda teenindajaid üksi või siis kahekesi laulmas. Laulsid ainult tuttavaid laule ning jäin väga rahule nii koha kui ka söögiga. Meie lauda teenindas üks mees ning tema laulis duetti 'Love is an open door' from 'Frozen'. Väga nautisin seda etteastet, kuna nad laulsid seda meie laua juures ning filmides vaatas mees kaamerasse ja pidevalt naeratas. Restoranist tagasi Time Square'i kōndides lasin ühel au pairil endast pilti teha ning alles pilti vaadates nägin, et üks poiss poseeris minu selja taga ning vaadates uuesti sinna kohta, kus pildi teha lasin, nägin, et terve rida poisse lihtsalt vaatavad ja naeratavad.....jah, Keili, sa oled New Yorgis. Külastasime ka Hard Rock Cafe'd, kus silma torkas Maroon5 bändiliikme Adam Levine kirarr ning Linkin Park bändiliikme pooleks läinud kitarr. Kell oli aina hilisemaks tiksunud ning pea läksimegi tagasi Grand Central Terminali. Üks saksa au pair viis mind ühte kohta, kus oleme teineteisele näoga diagonaalis ja oma 20-30 sammu kaugusel ning kui näoga nurga suunas rääkida, siis oli üksteist väga hästi kuulda - üllatusmoment :D Ning siiani mōtlen, kuidas on see võimalik. Tol päeval oli New York ka väga kirju. No muidugi on see iga päev kirju, kuid sel päeval oli see extra kirju, kuna Ameerikas on nüüd legaalne samasooliste abielu igas osariigis. Paljud tähistasid seda kandes siis vikerkaare toonides riideid, lippe, meiki ja mida kõike veel. Tagasi koju sõites istusid minu ees inimesed, kes mängisid palli, mis oli muidugi värviline ning minuni jõudis see pall lausa 6 korda.
Esmaspäeval tundsid mu armsad pisikesed kaksikud aga suurt igatsust Keiri vastu. Kōndisime teisele korrusele, et laste riideid vahetada, kuid pisikesed jooksid minu ukse taha lootes, et Keiri on seal, kuna alati, kui õde siin oli, läksin ma kaksikutega oma tuppa ja neile nii meeldis õde alati üles äratada. Terve nägu säras nagu päike, kuid nüüd nähes ja kuuldes, et Keirit siin pole, hakkas üks neist nutma. Keiri we all miss you so much! Isegi noorema perepojaga koos mängides kuulen lauset, et mängime, et me oleme lennuki peal ja sõidame su õele Chicagosse külla :) Ütlesin siis, et ühel ilusal päeval tuleb Keiri ise siia meie juurde tagasi ja kiirelt ning rõõmsalt sain vastuse, et muidugi ta tuleb, sest ma igatsen teda! Mul on ikka nii armsad lapsed! Õhtu poole kutsusid au pairid mind Starbucki, au pairide õhtu nagu meil on ning enne seda oli maitsev sushi õhtu oma hostvanematega :)