Usun, et suuremjaolt on minul ja mu kaksikõel Keiril sama lugejaskond, kuid kindlasti leidub ka erinevaid. Kuna minu viimane blogipostitus oli õe lahkumisest Ameerikas, siis nüüd tuli lagedale ka Keiri oma tunnete ja mōtetega oma blogis, kui Usast lahkus, mis suutis minu suurest igatsusest nutma panna. Tema postitust lugedes tekkis väga kurb meeleolu, kuna väga oleks tahtnud temaga koos esimest korda üle pika aja Eestisse minna ning uuesti kõike kogeda ja näha. Kuna kõik teavad, kui lähedased kaksikud me oleme ja näinud mind viimastel päevadel väga emotsionaalsena, siis olen saanud lauseid:"Iga asi juhtub teatud põhjusega, ju siis oli elul Keiriga teised kavatsused. Ära ole kurb, lase elul edasi minna, pead vaikselt õest lahti laskma ning minna oma teed, erinevat teed. Ära lase õel oma unistust lõpetada, suudad siin ka ilma temata olla ning saada tulevikuks edukaks. Sul on siin hea elu, pere, sõbrad ja poiss. You know who's gonna give you everything?..Yourself
Mu õe blogi on kinnine ja kõik tema postitusi lugeda ei saa, kuid siiski sain õe loa ja panna tema postitus siia teile lugemiseks. Enjoy!
Esmaspäeva õhtul kell 10pm väljus lend Houstonist. Hommikul käisin pesus ja poiss tegi hommikusöögiks meile beanut butteri sandwichi. See reaalselt mu lemmik. Viisin asjad poisi autosse ja ta andis oma lemmik t-särgi ja lühikesed püksid mulle, mille Eestisse kaasa võtsin. Veetsime mõned tunnid tema pool ja nii kurb oli olla. Käisime pangast läbi, et tsekid rahastada ja et pangakonto kinni panna. Aga kuna ma pühapäeva õhtul saatsin ühe tsekiraha pangakontole ja seda ei olnud veel kohale jõudnud sinna, siis seda kinni panna ei saanudki. Poiss ühines mu pangaga ja sai ligipääsu mu kontole ning saadab osa raha mulle hiljem järele ning sulges ise mu konto kolmapäeval. Pärast seda sõitsime mu õe juurde, kuhu oli tund aega sõitmist ja sel ajal oli veel tipptund ehk hull traffic. Mõtlesin, et Eestis küll sellist probleemi olema ei hakka. Õe juures pakkisin veel asju ruttu kohvrisse ja õe host ema aitas ka. Pidin paljud asjad sinna jätma, kuna kohvritesse lihtsalt ei mahtunud. Õde saadab kunagi järgi, või siis võtan ise, kui tagasi lähen. Enne lennujaama minekut käisime kiiruga poest läbi, et paar asja endaga Eestisse kaasa võtta. Mõned USA kommid ja kindlasti beanut butter. Õde lubas välja teha, aga siis mu poiss pani kiiruga oma kaardi sisse ja tegi välja. Autos pisarad juba voolasid, kurb muusika mängis tagataustal ja poiss vahetas ruttu laulu ära, et ma ei nutaks. Jõudsime lennujaama ja see oli nii suur, et vahel ei saanud midagi aru ja tegime uue tiiru, et saada minu terminali. D-terminali parkla oli täis ja ta lasi meid seal maha, et saaksime check-in ära teha ja ise parkis C-terminali. Andsin oma kohvrid ära ja ma ei pidanudki kohvrite eest maksma. Tavaliselt, kui olen lennukiga sõitnud, siis olen iga kohvri eest pidanud maksma ja seekord mul lihtsalt vist vedas. Minu lennuni just kõige rohkem aega ei olnud ja hoidsin iga kui minuti oma poisi ümbert kinni, kuna ei tea ju millal teda uuesti näen ja pisarad aina voolasid. Olin nii harjunud juba oma sealse eluga ja see, et pean kõigega nüüd hüvasti jätma, ei mahtunud mulle lihtsalt pähe. Olin õe peale nii kade, kuna tema jääb USAsse edasi ja veel teiseks aastaks ja tema ei pea kellegagi hüvasti veel jätma, kui siis ainult minuga. Nüüd hakkame teist teed kõndima. Järksu poiss ütles, et tal on mulle kingitus ka ja hakkas oma hõberisti kaelakeed kaelast ära võtma ja pani selle mulle kaela. Ma tean, et see tähendab talle palju ja ta kandis seda 24/7 ja ei suutnud uskuda, et ta selle mulle andis. Hakkasin veelgi rohkem nutma ja ütles, et kui tulevikus taas näeme, siis annan tagasi. Ma olen lihtsalt nii emotsionaalne. Peagi pidingi turvakonrolli minema ja andma viimased soojad kallid oma õele ja poisile. Temast oli nii raske lahku minna, raskeim lahkuminek üldse. Siis nad kõndisid kohta, kus neil oli võimalus mind viimast korda näha. Kõndisin sinna ja nägin neid teiselpool klaasi. Panin oma käe klaasile ja Travis pani enda oma ja ma olin nii kurb, kuna enam ma ei saanud tema päris kätt katsuda. Õde pärast kirjutas mulle, et Travisel oli pisar silma tulnud, ma ise pole teda kunagi nutmas näinud. Läksin lifti peale ja üks mees jooksis mulle järele, et mu kauboi müts anda. Unustasin selle turvakontrolli lindile. Panin selle pähe, kuna Texasest ei saa lahkuda ilma selleta. Texasest lahkutakse ikka Texase moodi.
Jõudsin oma lennuki peale ja lennuk oli väga suur ja mugav. Lend väljus kell 10pm Istanbuli. Lend sinna kestis 12h ja üritasin silmad kinni panna, et kasvõi natukeseks end välja lülitada. Magada sain kõigest mingi 5h. Süüa saime kaks korda ja kõigle anti menüü, ehk saime valida, mis süüa tahame. Väga maitsvad Türgi söögid olid. Sain aknapoolse koha ja mulle nii meeldib aknast välja vaadata, kui lennuk õhku tõuseb. Kõigile anti üks väike kotike, kus olid sees sussid, sokid, hambapasta, hambahari ja silmaklapid. Istme peal oli veel padi ja tekk.
Pärast pikka lendu jõudsin Türki ja kõik oli nii segadust tekitav ning mitte midagi aru ei saanud. Mu telefonis oli ikka veel USA aeg, ehk sel ajal oli 1030am, aga lennuaegu ekraani pealt vaadates nägin kohalikku aega, milleks oli 530pm. Vot siis ma sattusin veelgi rohkem segadusse, ajataju oli nii kadunud. Pluss mul ei olnud veel värava numbrit pileti peal ning mõtlesin, et see on küll mingi nali vist. Hiljem sain aru, et seda pean jälgima ühelt ekraanilt, kust minu lend väljub. Võttis veidi aega. Ümberringi vaadates ja inimesi silmitsedes oli kohe aru saada, et ma ei olegi enam USAs. Kõik oli nii teistsugune. Ei oskagi kohe öelda, milles see kõik väljendub. Inglise keelt polnud enam üldse kuulda, kuisiis ainult aktsendiga.
Lennujaamas pidin passima oma 18tundi, kuna minu lend väljus teise päeva hommikul kell 1045am. Leidsin Starbucksi ülesse ja seal maksab iga keskmine jook vist 6dollarit. USAs on odavam. Lennujaamas olid igasugused poed, nt Victoria's Secret, Michael Kors, Burberry jne. Starbuksis oli paljudel probleeme telefoniaku ja wifiga. Küsisin inimestelt, et ega neil iPhone'i akulaadijat ei ole, kuna mul endal USA adapter ja Türgis on teised pistikud ja vastuseks sain ainult ei. Seal istudes panin tähele, et inimestel ei olengi enam iPhone ning on ka teisi telefone olemas peale selle. USAs no põhimõtteliselt kõigil on iPhone'id, isegi lastel. Sain ühelt Itaalia mehelt pistiku osa, kes rääkis vene naisega juttu ning jäin nendega jutustama. Saime maad ja ilmad ära räägitud. Hiljem liitus veel meiega üks mustanahaline ameerika mees ja rääkisime kõik oma riigi kultuurist.
Paljud nägid, et kasutan internetti ja siis alati nii paljud inimesed tahtsid, et neid wifi ühendamisega aitaksin. Rääkisin seal ka ühe hiina naisega, kes õpetas mulle, kuidas öelda minu nimi on Keiri hiina keeles. Päris keeruline ikka, aga juba hääldada oskan. Kõndisime lennujaamas ringi ja Itaallane ütles, et meil hea kompanii ehk seltskond. Nende lend välju 630am ja olin seni nendega. Jalutasime nende värava juurde ja istusime seal maha, kus oli välisuks otse ees. Kui keegi esimest korda selle ukse avas, siis sealt tuli nii külma tuult, et ehmatasin ära. Lootsin, et nii külm Eestis ei ole. Texases oli ju 30 kraadi sooja, kui sealt lahkusin. Peagi läksid nad oma lennule ja mina jäin veel paar tundi oma lendu ootama. Olin väga väsinud, kuna polnud väga magada saanud nende viimaste päevade jooksul ja väsimus andis tunda. Viskasin pinkide peale pikali, et hilejm liiga zombina end ei tunneks, kuid magada sain kõigest pool tundi. Tegin silmad lahti ja nii palju inimesi oli sinna samasse kohta end magama seadnud. Kes magas sama moodi pinkidel, kes maas, kes istudes. Paljud hiinlased kandsid suumaske ees millegipärast. Sain oma värava numbri teada ja otsisin selle ülesse. Istusin seal maha ja ootasin oma lendu. Järsku kuulsin, kuidas eesti mees hüüdis oma lastele, et tulge juba. Ehmatasin nii ära, süda hakkas kiiremini tuksuma. Reaalsus hakkas kohale jõudma, et varsti olengi Eestis ja hakkan kuulma iga päev Eesti keelt. Hakkasin kuulma üha rohkem eesti keelt erinevatelt inimestelt ja masendus tuli peale. Tahtsin tagasi USAsse. Ma ei suutnud seda eesti keelt apsuluutselt kuulata, kõik juhtus liiga kiiresti. Jõudsin lennuki peale ning lend Eestisse kestis 3h. Lennukid muutusid palju väiksemaks ja kitsamaks. Sain küll akna poolse koha, kuid mida ei ole on aken.
Pärast pikka reisi jõudsingi Eestisse. Tegin esimesed sammud Eestimaa pinnal ja polnud palju vaja, et kõik need emotsioonid must välja tuleks. Mulle ei jõudnud kohale, et olengi nüüd Eestis ja mu õde on ikka veel USAs. Ma jätsin nagu oma poole elu sinna. Võtsin kohvrid ja otsisin oma ema üles. Ema nägi mind juba kaugelt ära, aga mina ikka otsin teda edasi. Siis nägin, et keegi lehvitab mulle ja jooksin ema juurde, jätsin kohvrid ja kallistasin teda tugevalt. Tema teadis alati täpselt, kuidas mul USAs oli. Ta on mulle kui sõbranna eest, kellele ma usaldan kõike. Kuna ma polnud ammu midagi söönud, siis esimene asjana üritasime mingit söögikohta leida. Panime kohvrid autosse ja ema ütles, et sa oled palju kõhnemaks läinud. Ei teadnud kas uskuda, kuna USAs ma ei kaalunud end kordki. Väljas oli lumi maas ja päris jahe ikka. See temperatuuri muutus on mulle ka päris suur. Loodan, et haigeks ei jää.
Läksime Ülemistesse ja otsisime päris kaua mingit head restorani, aga vot ei leidnud. USAs oleks ammu midagi leidnud. Lõpuks andsime alla ja läksime ühte poodi ja ostsime caesari salatit. Müüa oli kuidagi nii kuri, omaette ja vaikne. Kuidas saab nii olla, vahetasime emaga pilke. Hakkan tahest tahtmata kohe parralleele välja tõmbama USA ja Eesti vahel. Müüad on USAs väga sõbralikud, jutukad ja tundub, et neile meeldib oma töö. USAs rääkisin alati vist liiga valjult, et ema alati kordas, et räägi vaiksemalt, sa pole USAs enam. Eesti inimesed on lihtsalt vaiksed ha. Harjumatu, et enam ei saa naeratavaid pilke tänaval, kui keegi vastu tuleb ja võõras sulle vaevalt siin tere tuleb ütlema. Ma ei ütle, et Eestis kõik nii paha ja kole on, vaid lihtsalt see erinevus on liiga suur. See on siiski mu kodumaa, kus on kõik mu pere, sõbrad, tuttavad ja tunnen end siin koduselt ja turvaliselt.
Üks asi paneb mind küll imestama, et miks kõik nii väike on. Autod on palju väiksemad. Texases iga teine auto on suur pickup truck. Ega Eestis selliste autodega polegi midagi teha. Pluss igasugused ehitised on palju madalamad ja USAs on nt söögikohad iga nurga peal. Mcdonaldsid on seal igal pool ja pluss igasugused pangad, aga Eestis on need põhimõtteliselt ainult linnades.
Aga ega keegi ju ei teadnud, et ma Eestis olin ja esimesena läksin oma sugulast Hannat üllatama. Jõudsime Jõgevale ja ema läks ees sisse, minuti pärast astusin mina uksest sisse ja Hannal jäi suu lahti, kui mind nägi. Ei möödunud minutitki, kui pisarad juba voolama hakkasid. Aga samas oli kuidagi selline tunne, et nagu polekski kusagil ära käinud. Ta pidi samal päeval trenni minema, aga lasi selle üle ja tuli minuga Tormasse. Järgmisena läksin tädi ja tema lapsi külastama. Ootasin seda nii väga, kuna Prints(tädi koer) oli seal ja mõtlesin, et kas ta tunneb mind ära. Tädi tuli välja Printsuga ja peitsin end auto taha ära ja ega ma seal kaua ei olnud, kuna kuulsin Printsu ja kukkusin teda kallistama ja musitama. Ja kõigi imestuseks tundis ta mind koheselt ära. Seda ei osanud keegi oodata. Ma nii igatsesin teda ja suur rõõm oli teda taas näha. Lenna ja Renar(tädi lapsed) olid ka väga üllatunud mind nähes. Mõtlesid, kas kuulsid ja nägid ikka õieti w. Istusid laua taga sel ajal ja sõnagi neilt suust välja ei tulnud. Lenna hakkas juba pisaraid pühkima ja ma ei uskunud oma silmi, kui suureks nad kasvanud on. See pani mind küll imestama. Aeg teeb oma töö. Järgmisena sõitsime vanaema juurde ja lausus, et kust sa nüüd siia said. Vanaisale oli see ka suureks üllatuseks ja ütles, et sa oled palju peenemaks ja ilusamaks läinud. Jõudsin siis lõpuks koju ja naabrid tuli külla ja kõigile tulid pisarad silma. Kõik ütlesid, et olen silmaga nähtavalt alla võtnud ja ei uskunud neid ja lõpuks astusin kaalu peale, kuna liiga paljud olid seda mulle juba öelnud ja oleni 4kg alla võtnud USA ajajooksul. Sellest ma ei saa aru ausalt öeldes, kuna omast arust kogu aeg lõhverdasin seal, haha ja arvasin, et olen hoopis juurde võtnud. Aga vahepeal tegin hoogsalt trenni ka seal ju. Jooksin kord 10km, siis 8km jne. Ema oli mul kodus kartulisalatit teinud ja kukkusin seda kohe sööma, nii igatsesin seda toitu.
Järgmisel päeval läksin Jõgevale, et üllatada Mannut koolis. Esimese asjana ta midagi väga viisakat just ei lausunud, haha. Sama oli Hannaga. Siis me jälle nutsime seal ja nii tore oli oma kalleid inimesi näha. Kusjuures paljud ütlevad, et mul mingi aktsent külge jäänud, et räägin kuidagi palju pehmemalt eesti keeles.
Reedel käisin sõpradega kinos "Murdmatu" vaatamas ja kõrvale ostsin popkorne. Saalis oli terve see aeg hiirvaikus ja mai julgenud oma popkornegi väga süüa, kuna kui hakkad popkorne võtma, siis see suht krõbiseb ja mõtlesin, et hakkan imelikke pilke saama, haha. USAs seda probleemi ei olnud. Kui oli mingi funny koht, siis inimesed täiest kõrist naersid ja said isegi oma sõpradega jutustada filmi ajal, aga see nagu ei seganud kedagi ja tundsin end seal palju mugavamalt. Pluss toolid on seal palju mugavamad, saab pikutada. Pärast seda käisime piljardit mängimas ja kui keegi ütleb sõna USA, siis mu süda hakkab kohe kiiremini tuksuma. Miks ma ei võiks lihtsalt olla ameeriklane ja elada seal?
Aga sellesmõttes, et iga asi juhtub põhjusega. Vähemalt seda mu ema mulle pidevalt korrutab. Juu see oli siis millekski hea, et tagasi Eestisse tulin, aga miks, seda hetkel ei tea. Aga mõned harjumused olen küll USAst endaga kaasa võtnud. USAs kui tahan toas tule põlema panna, siis tõmban lüliti kas alla või ülesse ja kui koju Eestisse jõudsin ning hakkasin toas tuld põlema panema, siis käsi automaatselt hakkas lülitit ülesse lükkama. Aga siis sain aru, et siin tuleb ju seda vajutada alla või ülesse, mitte lükata. Või kui läkin restroomi(wc) ja tahtsin vett alla tõmmata, siis USAs on vetsu vasakul pool üks väike kang, mida tuleb alla lükata, et vesi alla läheks ja siis seal ka käsi automaatselt hakkas seda kangi alla lükkama, aga seda ei olnud ja siis sain aru, et siin tuleb ju nuppu alla vajutada. Kuidas ma küll ei mäletanud. No sellised väiksed veidrad asjad on meelest läinud.
Aeg lendab kiiresti ja olen Eestis olnud juba nädal ja üks päev. Aga need olid kindlasti mu parimad 10kuud elus. Kogemustepagas on märksa suurenenud ja olen palju USAs reisinud. Esimesena säi ära käidud ju New Yorkis. Koht, mis oli mu unistus ja õega on meil seal palju vahvaid mälestusi. Palju pilvelõhkujaid ja väga busy linnake. Edasi liikusin Virginia osariiki ning seal sai ära käidud Washingtonis, kus avanes mul võimalus kõik kuulsad ehitised ära näha. Pärast seda liikusin edasi Connecticu õele külla, kus veetsin oma paar nädalat. Sealt edasi lendasin Illinois osariiki, täpsemalt Chicagosse. Algul ei osanud sellest linnast midagi arvata, aga see sai mu üheks lemmikuks. Lõpuks jõudsin Texasesse, mis on suuruselt teine osariik. See osariik viis meid taas õega kokku ja tunnen, et oleme Texasesse kui loodud. Avastasime endas kantri tüdrukud ja Texas puges nii südamesse. You can take the girl out of Texas but you can not take Texas out of the girl. See lause on küll tõene ja peagi kavatsen sinna tagasi minna. Külastasin ka sellised osariike nagu Louisiana, Mississippi ja Alabama. Mul jäid ka paar osariiki külastamatta, kuhu tulevikus kindlasti oma sammud sean ehk Florida ja California.
Tunnen, et see aastake on mulle palju õpetanud. Olen saanud nii häid kui ka halbu kogemusi ja olen nendest kõigist õppinud. Pidin mugavustsioonist välja tulema ja kõigega hakkama saama. Olen saanud palju iseseisvamaks ja ma tunnen, et ma ei ole enam see sama Keiri, kes Eestist 10 kuud tagasi lahkus. Näen maailma kuidagi teise nurga alt ja tean, mida elult tahta. Enda tulevikku ma Eestis ei näe. Kavatsen tagasi USA poole püüelda ja hakkan omale uusi eesmärke seadma. Keili host ema ütles, et kõik oma elueesmärgid tuleb paberi peale üles kirjutada ja seejärel hakata vaikselt nende suunas liikuma. Üks tema sõbranna tegi nii, kes on juba vana ja tänaseks on ta need kõik saavutanud. Vahet ei ole kui kaua miski aega võtab, lihtsalt alla ei tohi anda. Paljud seavad endale eesmärke ja kui asi tundub võimatu, siis lüüakse sellele kerge käeliselt, mis on kurb. Minul on tugev tahtejõud ja mina asju nii kergelt alla ei anna.
Aga samas on mul hea meel, et ma enam au pair olema ei pea. Saan kellast sõltumata teha seda, mida ise tahan ning tunnen rohkem vabadust ja saan kergemalt hingata.
Soovin õele edu ja jaksu tema teise aasta puhul! Peagi näeme!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar