Keili in the USA: Keiri lahkumine Ameerikast + vaba nädal

Oli kolmapäev(9.märts), kōik uudistekanalid pajatasid suurest tulevast tormist ning hoiatati üleuputuste eest. Väljas oli vaikne ning vihma tuli õrnalt, kuid sellegipoolest otsustasime lapsi mitte kooli viia. Pool tundi hiljem oli see vaikne vihmakenegi järele jäänud ning viisin lapsed siiski kooli, lootes et see suur vihmasadu meid hiljem ei ründa. Lapsed koolis, läksin ise ka kooli ning esimene klass algas mul 9am, kuhu jōudsin alles 930am. Suht tunni alguses sain kõne oma õelt Keirilt, kus ta mulle nuttes lausus, et peab tagasi koju lendama, kuna pere lahkub programmist. Sellist mõtet ma isegi ei aktsepteerinud ka mitte, et veedan teise aasta ilma õeta, kellega me koos seda imelist Ameerikat avastama tulime. Muutusin kurvaks ning mu mõtted olid igasse ilmakaarde laiali valgunud ning ei osanudki midagi mõelda. Peale seda kuulsin, kuidas õpetaja minu nime lausus ning ei osanud ma midagi vastu öelda, kuna no idea, kus omadega olime. Hiljem helistas mu õnnetu õde mulle tagasi ja ütles, et programm tahab, et ta juba selleks pühapäevaks endale lennupileti broneeriks. Cmon, on kolmapäev ja tahate, et mu õde juba see pühapäev tagasi Eesti läheks? Uudis tuli liiga ruttu ja me polnud selleks valmis. Astusin klassiuksest välja ja hakkasin lihtsalt nutma. Peatselt sain kõne ka oma counselorilt, kes mind ka asjaga kurssi viis. Klass sai läbi, mis kestis 2pool tundi, ning läksin oma asjade järele. Ōpetaja oli ainus, kes klassiruumis oli ning ütles mulle, et:"Keili, kas kõik ikka korras? Sa polnud täna vaimselt kohal!" Seletasin talle olukorda ning oli igati mōistev ja oligi kuulda seda suurt lubavat tormi, mis valjult klassiruumi kajas. Hiljem sain sõnumi hostemalt, et kui järgmine nädal(minu vaba nädal) neljapäevast pühapäevani töötan, siis saan suvel juunis 3nädalat vabaks, mis läks kohe kauba peale.

Reede õhtul tuli poiss mulle järele. Paljud on minu käest küsinud, et kas mu poiss on ikka ameeriklane ning vastus on jah. Nimeks on tal Wyatt ning usun, et te kindlasti ei oska seda nime alguses hääldata, kui seda piltkirjas näha. Ta tegeleb motokrossiga nagu ka tema isa ja pisivend(10a), kuid Wyatt on peres ainus, kes suutis ennast professionaalseks sõita(alustas 6a). Isa oli väga lähedal sellele, et saada professionaalseks. Eelmine aasta juhtus poisil õnnetus ning pole üle poole aasta sōita saanud, kuid juba homme läheb oma teisele proovile - pisi kokkuvõte. Niisiis, tuli võttis mu reedel peale ja veetsin reedest neljapäevani oma vaba nädala tema pool. Laupäeval olime mõlemad mega väsinud ja ärkasime alles kell 5pm üles ja läksime Mehhiko restorani sööma. Ühesõnaga meie hommiku-, lõuna- ja õhtusöök kõik ühes. Käes oligi pühapäeva hommik ja minu vaba nädal vōis alata. Poiss äratas mu üles ning viis mu hobustega ratsutama. Käisime esmalt ühest restoranist läbi, kus kõikjal leiavad aset suured palmipuud, bassein ning kus võid unustada oma pilgu ilusale merele. Väljas oli oma üle 20C sooja ning tõeliselt oli suve tunne! Pea olime sõprade pool ning mina sain kõige suurema ilusa valge hobuse(Loona). Ratsutasime kolmekesi:mina, poiss ja ta sõber ning tegime suure mõnusa tiiru avaral maastikul. Hiljem sõitsime teise sõbra poole, kuhu jäime veidike hilja peale, kuna poisid salvestasid oma räpp laule lindile ja tegid ühise loo, mis tuli päris hea välja. Sõbral on oma muusikakeskus ja tahtsid ka mind eraldi ruumi laulma panna, kuid mul jäi julgusest veidi puudu.

Ja oligi käes esmaspäev. Päev, mida ootasin kõige vähem vn päev, mida ei oodanud kohe üldse. Poiss tõi enne tööle minekut mu vara koju ära ning jäin oma õde ootama. Kui Keiri minu poole jõudis, aitasin tal kiiresti asjad ümber pakkida, et kõik ilusti ära mahuks. Paljud asjad jättis ta muidugi ka minu poole: šampoonid, palsamid, kreemid, juukse-, küünelakid ja muud säärast, mille üle aint mina õnnelik olin :) Tegin õele ka kingituse tema äraminemise puhul. Lend väljus tal kell 10pm. Lennujaama jõudsime kella 8ks. Terminal D parkla oli täiesti täis ning võimatu oli parkimiskohta leida. Keiri poiss oli roolis ning palusime tal meid kusagil maha panna, et check-in saaks kiirelt tehtud. Pea tuli ka Keiri poiss kohale ja ma lihtsalt ei suutnud neid kahte turteltuvi vaadata. Hoidsid terve see ooteaja üksteiselt ümbert kinni ning ei tahtnud teineteisest lahku minna. Mina tegin kiire skypekõne emaga, et ta saaks oma tütrele turvalist lendu soovida. Eestis oli kell 5am sel ajal. Lend kestis tal kokku vist 18h ning ümberistumine toimus tal Türgis, kus pidi ootama järgmist lendu oma 12h. 32h võttis aega, et Eestisse jõuda. Tahtsin talle lennujaamas viimase starbucksi välja teha, kuid meie ebaõnneks oli see koht selleks ajaks juba kinni. Selline jutt on jõudnud minuni, et Eestis avatakse ka starbucks!!?? Ei teagi, kas tõsi vōi ei. Anyway võite mind alati asjadega kurssi viia. Pea oli aeg turvakontrolliks, tegime oma viimased kallid ja sealt ta juba minema läkski, jooksin talle veel viimast korda järele, nii kauaks, kui ta mul siin usas veel olemas oli, kuid öeldi, et ma ei tohi siit üle minna, ikka läksin, et talle viimase tugeva õe kalli anda. Pisarad aina voolasid ja reaalsus polnud endiselt kohale jõudnud. Vaatasime Travisega teda viimast korda läbi klaasi ning nägime teda meie poole tulemas. Ta pani oma käe klaasile ning ka ta poiss pani oma käe klaasile ning see vaade murdis reaalselt mu südame. Ei tahtnud isegi teada ka mitte, kuidas mu ōde sel hetkel tunda võis. Jätta oma õde, poiss ja sõbrad siia Ameerikasse ning seada ise suuna tahtmatult Eesti poole...Peale seda viis Travis mu bensujaama, kus sain enda poisiga kokku ja viis mu enda juurde tagasi. Ta ütles, et teab, et olen õe lahkumise üle väga kurb ning andis mulle suure kalli ja kinkis mulle hulga ilusaid punaseid roose. Teab, kuidas minu eest hoolitseda. Poisi koju jõudes rääkisin tund aega ta emaga väljas juttu ja ma lihtsalt armastan seda, kuidas Wyatt minust oma emale räägib, see kogu jutt tõi naeratuse näole ja tuju läks kohe palju paremaks. Olen üks õnneseen küll.

Teisipäeva hommikul läks poiss tööle ning äratas mu korraks üles, et headaega mussi, kalli anda. Peale seda jäin edasi magama ning hiljem läksin poisi pere ja tuttavatega batuudikeskusesse,kus veetsime oma 2h. Läksime edasi pitsat sööma ning tegin kiire skypekõne õega, kes parasjagu juba Türgis oli. Koju jõudes veetsime väljas mõnusat aega perega, mõnusat seniks, kuni poiss pani mulle suured suured prussakad õla peale, mille peale ma kõvasti karjuma hakkasin. Talle pakkus see muidugi kõvasti nalja, kuid mina olin täiesti endast väljas. Hiljem avastasin, et üks prussakas on veel mu pluuse peal ja algas taas see vehkimine pihta! haha.

Kolmapäeval läksime taas perega välja midagi huvitavat tegema. Sõitsime esmalt golfi mängima. Teel sinna sain sõnumi oma sugulaselt, kes saatis mulle 3 videot sellest, kus õde näeb esimest korda üle 10kuu oma koera, tädi, kaks pisikest sugulast ning vanaema. Need videod võtsid mu hingetuks ning suur suur kõigi igatsus tuli peale. Olin õe peale veidi kade, et sai kõiki juba näha. Õde aina korrutas, kui suured kōik juba on ning kujutan ette, kui suured mu armsad sugulased veel aasta pärast on, kui mina koju tulen. Kuid tean, et minul on see teekond alles ees. Olen samas väga õnnelik, et õde turvaliselt koju jõudis ja kõiki lähedasi üllatas, ainult ema teadis tema koju tulekust. Golfi mängisime pimedas ruumis, kus kōik helendas. See oli kindlapeale mu lahedaim golfi kogemus. See viis mu totaalselt mängumaailma ning kui sain palli auku, siis tundsin end kui väike laps, nii ōnnelik ja rõõmus. Seal oli 25 erinevat golfiväljakut. Kokku oli meid 4 ning mina jäin kolmandaks, teine kord veab ehk paremini. Edasi läksime iFlysse-sky diving, mida proovis mu poisi pisivend Grayson. Seda vaadata oli väga lahe ja kindlasti lähen seda ka ise Wyattiga proovima. Edasi läksime restorani sööma, kus mu poisi ema kohtas ühte tüdrukut üle pika aja ning kui ema tutvustama hakkas siis lausus: See on Wyatti lasteaia armastus ning see on Wyatti uus tüdruk -awkward. Mingi aeg tuli poiss mulle järgi ning sõitsime tema poole. Tema kodu on reaalselt mu õnnekoht. Väga armastan seda paika ja kodu!! Veetsime õhtu poole veidike aega väljas ning poiss soovis, et ta ema välja kutsuksin. Tegin ukse lahti ja hüüdsin: mom..mom? Tuli välja ja siis ütles, et see oli väga armas, et teda emaks kutsusin ja lausus juurde, et sa oled justkui tütar, keda tal pole kunagi olnud! :)

Rõõm on taas blogida ja teid oma tegemistega kurssi viia!

Päikest!