Ameerikast tagasi Eestisse!

Nagu teist paljud juba teavad, siis elasin Ameerikas pea 2 aastat järjest. Lahkusin Eestist 2015 4.mai ning tulin tagasi Eestisse selle aasta märtsis. Käsi südamel võin öelda, et need olid minu kaks kõige paremat ning unustamatut aastat, kuid eks neid ole veel kindlasti tulemas!
Tänasest on mul siis täpselt kuus kuud möödas ajast, mil nägin oma kallist poissi ja ta pere ning kus lahkusin raske südamega Texasest...:/  Juba 6kuud...
Aga kuidas oli siis minu tagasitulek Eestimaale?
Õde tuli esimest korda tagasi Eestisse üle aasta tagasi, jäi paariks kuuks Eesti, siis tagasi Texasesse kolmeks kuuks. Enne selle aasta veebruari ma teadsin juba ette, et mu kaksikõde Keiri tuleb taas tagasi Texasesse üheks kuuks. Süda oli nii rahul, et õnneks saame veel siin koos aega veeta ja kõike koos teha. Me polnud üksteist pea 6 kuud näinud, seega võite ette kujutada, kui excited ma olin!! Me pole üksteisest nii kaua lahus olnud, seega igatsus pole nii suur veel olnud. Päevad aina lähenesid ja lähenesid ja pea oligi käes aeg, mil sain teda jälle kallistada!!! Ärkasin tol päeval suure elevusega üles, ei jõudnud ära oodata, kuna juba suuna lennujaama poole saab seada, kuid õe lend saabus alles õhtu poole. Mingi aeg hakkasin juba end valmis sättima ja sain Travisega kokku, kellega ka koos lennujaama läksime. George Bushi lennujaam on ikka väga suur ning me ei leidnud algul õiget terminali üles. Travis ees, mina taga kõndisime siis trepist üles ja minul juba videosalvestus käis. Ülesse jõudes ootaski seal minu kallis õde, kes oli seljaga ning siis me juba lausa tormasime tema poole, õnnepisarad näos :) Sel hetkel oli tunne, et poleks päevagi möödas, mil poleks koos olnud. Welcome back to Texas sis! ❤️ 🇺🇸 Tagasi sõites viisid nad mu poisi töö juurde ning sõitsid koju, et Keiri reisist puhata saaks. Eesti on siiski ju Texasest 8h ees.
Selle kuu ajaga, mil õde siin oli, sai ikka palju tehtud, käidud, nähtud. Käisime nt Rodeol pulli ratsutamist vaatamas siin samas Texases, mis on maailma suurim Rodeo üritus, Chainsmokersi kontserdil, karnevalil, matkamas, õhutunnelis lendamas, mootorratastega sõitmas ja veel palju muud. Tihedaks muutus meil ka muidugi shoppamine ja starbucks - meie lemmikud :) Tahtsime, et see üks kuu läheks võimalikult aeglasti, kuna ei tea jälle, kuna saame siin koos jälle olla.
Õel oli juba tagasimineku kuupäev paigas, milleks oli 19.märts. Mõtlesin aina, et ei taha ikka, et ta üksi tagasi läheks, kuna lend on pikk ja üksi pole väga turvaline ning siis ta mulle ütles: Aga lendame koos tagasi Eestisse?!?!...Ei osanud ma midagi mõelda ega tundagi sel hetkel, kuna nii siinsega juba ära harjunud ja nii soe siin. See idee minna temaga tagasi kummitas mind terve 2 nädalat, kuniks võtsingi üks hetk telefoni kätte ja hakkasin lennupileteid vaatama. Uurisin enne seda muidugi õe lennuinfot ja avastasin, et mul võimalus isegi sama lennule saada. Rääkisin sellest muidugi kohe ka poisile ja perele ning olid päri, et peaksin kohe ära ostma. Ja ostsingi pileti ära 2 nädalat enne lendu. Mõtlesin terve see aja, et kuidas oleks taas ema, pere, sõpru ja taas Eestit näha. Olin samal ajal väga kurb kuid ka õnnelik. Andsin ka õele sellest üllatusest kohe teada ning suutsin ta selle uudisega kohe väga õnnelikuks teha! :)
Eelviimane päev Texases: Püüdsin perega nii palju aega koos veeta kui võimalik, tegid mulle isegi mu lemmiksööki, milleks on riis ja mais koos kitselihaga erilises kastmes. Asjad olin juba nädal aega tagasi ära pakkinud, et need viimased päevad ei peaks sellele keskenduma. Hommikul ärkasin ikka väga vara üles, et teha kindlaks, et kōik on ilusti pakitud ja kaasas. Pool oma asjadest jätsin ikka sinna ka, kuna see oleks olnud võimatu kõik asjad kaasa võtta. Väga teistsugune päev oli, kui muidu ikka. Poisi vend oli terve hommikupoole mulle midagi valmistamas, mille võisin avada ainult siis, kui olen juba Eestis aww :) Ka pere poolt sain midagi kaasa, mille jätsin ka Eestisse avamiseks. Kell oligi juba pea nii palju, et oli vaja poisiga teele asuda. Kohvrid auto peale ning need pere viimased kurvad kallistused ning lehvitused saatsidki mind juba teele. Reaalsus hakkas vaikselt koitma, et pea olen kaugel poisist ja ta perest, kuid samuti olen pea oma kalli pere juures. Lennujaamas sain kokku Keiri ja Travisega. Saime kõik koos viimased minutid veeta enne meie lendu. Viimased musid-kallid ja läinud nad olidki...It was not saying goodbye, it was saying see you until next time! 💕
Lend oli siis Houstonist Türki ja teine lend Türgist Eesti. Türgis oli juba palju eesti keelt kuulda, nii nii harjumatu ikka.. Eesti jõudes tervitas meid ikka see kole, külm ja vihmane ilm...Minu Eestisse tulekust ei teadnud mitte keegi muu peale õe. Ema oli teadlik, et tuli ainult ühele tütrele lennujaama järgi ning kaasas oli veel vanaema, Lenna ja Prints. Uksed avasid ning juba ma nägingi neid kõiki seal lilledega ootamas...Surprise I'm back home!!! Siis nad juba nägid, et mõlemad tütred on korraga kodus, mida pole ammu näinud ning lausa jooksime nende poole. See oli ikka kirjeldamatu tunne, nii hea oli neid taas näha, neid kallistada ja nendega rääkida. Pole ammu õnnest nii palju nutnud. Ema isegi ütles, et oli unes lausa näinud, et mõlemad tütred tulevad koos koju, ega ema unenägu teda alt vedanudki. Koju jõudes tegin kohe ka tädile ja vanaema suure üllatuse oma kohalolekuga. Üllatasin ka oma sõbrannat, kes oli sel hetkel parajasti koolis ning kõiki naabreid ja sugulasi, kes külla tulid Keiri juurde ja minu koju tulekust midagi ei teadnud :) Palju, palju rõõmuhetkeid ja emotsioone!!!💕
Esimesed nädalad olid mulle väga ikka väga rasked. Igatsus oli suur, harjumine võttis endiselt aega, jetlag'i oli ikka kõvasti tunda, ainult eesti keel mu ümber, lapsed kõik olid nii suured juba ja mu tädilapsed Lenna, Renar kõvasti pikkust visanud. Palju, palju sain alati seda kuulda, et oh sul nii tugev aktsent juures, kui eesti keelt räägid, kusjuures osadelt kuulen seda siiamaani. Nüüd kui tagasi mõelda, läksid need 2 aastat ikka meeletu kiirusega. Alles ma ju nagu läksin sinna...Ka need 6 kuud, mil siin olen juba olnud, ka need on kiiresti läinud.
Kaks kuud tagasi sai meil poisiga juba aasta, mil oleme kihlatud olnud ning oleme mulle juba Ameerikas advokaadi palganud, kes aitaks mind minu viisaga. Väga tore advokaat on meil ning palju on ka juba tehtud. Loodedavasti saab ka see pea valmis ning siis võin oma elus uue peatükiga alustada! 🇺🇸❤️🇪🇪


Õde läheb mul aga tagasi Ameerikasse u 2 nädala pärast ja seda veel kuuks ajaks, mõlemad lihtsalt tunneme, kui väga on Texas meile lihtsalt teine kodu.


Osad teist ka ehk teavad, et Texases toimus suur üleuputus, tornaadod ja muud säärast, siis saan öelda, et meie Texase koduga on kõik hästi ja meid see ei puudutanud. Thank you God!